Taivo Peterson: Pärnu kui kuurort – see on puhkus, baar, muusika ...

FOTO: Andres G. Adamson

Koos valgenevate õhtute ja läheneva suvega on tekkinud tuline öörahu lühendamist puudutav vestlusring, mida järgnevalt püüan vaadelda Pärnu kesklinnas tegutseva meelelahutusettevõtja kogemusest ja arusaamadest lähtuvalt.

Olen öörahu hilisemale kellaajale viimise poolt, nagu seda on valdav osa puhveti A.P.T.E.K. ja meie kolleegide-konkurentide külastajaid.

Iga kell ja kõigile

Pärnu arengukavast lähtuv tulevikuvisioon aastani 2025 sätestab, et Pärnu on atraktiivne elamuskuurort. See tähendab, et tegevust peab leiduma eri sihtgruppidele ja põlvkondadele ja igal kellaajal.

Vahemere-äärsetes kuurortides avatakse ööklubid näiteks alles tund–paar pärast keskööd. See on loomulik, sest päeval on inimesed rannas või tegelevad oma hobidega, õhtu kätte jõudes aga pesevad liiva ja soola maha, vahetavad riided ja tulevad tänavatele aega veetma. Süüakse, jalutatakse, külastatakse poode, juuakse sõpradega suheldes mõni õlu, värske mahl või kokteil.

Vanaemad ja lapselapsed lähevad kesköö paiku tuttu, aga enamik puhkajatest jätkab õhtut tantsuklubides või öölokaalides ja lai muusikavalik on sealjuures enesestmõistetav. Õhtust-öist meelelahutust otsib sihtkohast suurem osa turiste kogu maailmas ega ole vahet, on nad tulnud konverentsile, festivalile, spordivõistlusele või niisama puhkama.

Spetsiifilisemad sihtgrupid, nagu linnuvaatlejad, kalamehed, tervisesörkijad, alustavad päeva juba enne päikesetõusu. Mõnikord kohtuvad nad oma hommikusel teel ööklubidest naasvate pidutsejatega, kuid üksteise peale ei pahandata, igaühel ju oma hobid.

Kes tahab, et tema eelistustesse ja harrastustesse mõistvalt suhtutaks, arvestab teistegi tegemistega. Paljudes elava ööeluga piirkondades hotellituba tellides antakse kliendile enamasti koguni valida, kas too soovib tuba, mille aken avaneb tänavale või tagahoovi. Ööelu ja -melu on kuurordi loomulik osa, mille pärast siia tullaksegi. Silmakirjalik on öelda, et põhiosa turiste osaleb selles vastumeelselt.

Pärnu öörahust

Tekitatud diskussioonides leiab osav väitleja oma seisukohtade kinnituseks kümneid Šveigi instituudi sõltumatuid uuringuid. Me peame Pärnu suve ja öörahu vaatlema just oma kodulinna elanike käekäigust ja huvidest lähtudes, aga sellega on lahutamatult seotud meie külaliste huvid.

Kõigepealt teeks selgeks, mis senisest pikema öörahu pooldajate arvates meie linna rahu kõige rohkem häirib. Kas muusika mängimise kellaaeg ja helitugevus klubide-kohvikute piirkonnas või tänavatel agressiivselt aega veetvad noortekambad? Kuidas need omavahel seotud on ja kes missuguse pahega peaks võitlema?

Minu arvates ohustavad nii puhkajate kui linnaelanike turvalisust ja rahu just kontrollimatud seltskonnad, kes tihtipeale ei ole meelelahutuskohtade kliendid. Nemad ei kao linnast, kui öörahu südaööl algab. Ei, nad sõidavad oma bemmidega kaubanduskeskuste või ranna parklasse, tümps keeratakse põhja ja päeval säästukast ostetud pudelid isalõviks muutva märjukesega ilmuvad autokatustele.

Muidugi on sellise tegevuse lõpetamine, mutantlõvide huligaanitsemise või avalikus kohas alkoholi tarvitamise tõkestamine politsei ülesanne. Ja kindlasti on politseil seda palju tõhusam teha kesklinnas, kus politsei nagunii öösiti jõudumööda patrullib. Sageli piisab korra taastamiseks patrulli mööda sõitmisest.

Minu sõnum on, et kohvikute ja ööklubide omanikud ei saa vastutada selliste jõukude eest, küll oleme igati valmis tegema koostööd politseiga, et linnarahvas turvaliselt ööelu nautida saaks.

Seepärast räägime öörahu kontekstis eelkõige ürituste lõpukellaajast ja avalikus ruumis kõlavast muusikast. Rüütli tänaval asuv puhvet A.P.T.E.K. pakub kvaliteetset kultuurilist programmi ja eri muusikastiile viljelevaid artiste. Suvisel ajal toimub suur osa programmist puhveti terrassil.

Piirkonnas on muidki ajaviitekohti, mis soovivad rahvale elavat muusikat pakkuda, kattumise vältimiseks peame etteastete ajad mõistlikult ära jagama. Eesmärk on see, et eri maitsega publik saaks valida koha, kus parasjagu temale sobivat programmi esitatakse.

Kogemus näitab, et linnakülalised lõpetavad plaanitud päevakava ja õhtusöögi ligikaudu 21–22. Kella 22st võetakse kolmas veinipokaal ja leitakse sobiv pesapaik meelepäraste muusikaliste hõrgutiste nautimiseks.

Vahemik 22–2 oleks suvisel ajal väga mõistlik aeg, mille jooksul samas piirkonnas toimetavad muusikapakkujad suudaksid oma programmi kakofooniat tekitamata esitada ja hilisöiselegi rahvale meelelahutust pakkuda.

Muusika helitugevus, kuigi vastavate mõõteriistadega mõõdetav, on paljuski subjektiivne mõiste: mis ühele paras, see teisele vali.

Olen siiski igati nõus, et helitugevus peaks jääma mõistlikkuse piiridesse, ei tohi kahjustada kuulajate tervist ega segada vestlust kõrvalkohvikus. Avaliku kontserdi puhul peaks helitugevus ja loomulikult helisüsteemi kvaliteet olema ometi küllaldane, et muusikalise naudingu saaksid kuulajad kaugemates laudades ja tagumistes ridadeski. Samuti need inimesed, kes lauda istuda ei soovi, kellele ei jätku ruumi või kes eelistavad muusikat eemal seistes kuulata.

Vaikust on kolm kuud

Mida soovitada inimestele, kes jäänud uskuma kinnisvaramüüja mesijuttu ja ostnud korteri “kuurortlinna kesklinna piirkonna vaiksesse ranna rajooni”? Seda vaikset piirkonda saab täiel rinnal nautida sügisel-talvel-kevadel ja tundke rõõmu neist vähestest nädalatest, kui meie kuurort ellu ärkab.

Kui kuurordikeskuse suvine elu tõesti täiesti vastuvõtmatu on, saab ju üürida oma kesklinnakorteri suveks välja puhkajatele, kes melu naudivad. Veetke oma puhkus mõnes sellises kohas, kus komandanditunni vaikus ja rahu on kõrge aia, tõkkepuude ja valvekaameratega tagatud või nautige näiteks Lõuna-Eesti looduskauneid paiku.

Samuti võib vahetada korteri kesklinnast paarikümneminutise rattasõidu kaugusele ja vaikus ja rahu on garanteeritud. Korralik sissetulek kesklinna üürikorteri renditulust samuti kenasti kontol ilutsemas.

Kui keelame meelelahutusliku õhtuse elu välikohvikutes, öölokaalides ja suveterrassidel, saame suvekski pimedate akendega, väljasurnud tänavad nagu talvel ja sellise linna, kuhu isegi mujale õppima läinud Pärnu noored ei kipu enam vaheajal puhkama tulema. Nii kinnistukski kuvand vananevast ja väheneva rahvastikuga moest minevast linnast, mis kibestunud kohalike omavaheliste nääklemiste saatel vaikselt kuni hääbumiseni vindub.

Sellele ohule, muide, juhib tähelepanu loo alguses viidatud Pärnu arengukava. Tervet meelt ja õigeid otsuseid!

Samal teemal: Romek Kosenkranius, “Öörahu kaalutakse hoolega”, PP 22.03, Kalev Vilgats, “Võitlus öörahu eest viib viimasegi une”, PP 28.03, Teet Roosaar, “Öörahu pikendamine piirab pärnakate õigust puhata”, PP 30.03.

Tagasi üles