Kaupo Meiel: Pole vabadust saada tapetud

Foto: Andres G. Adamson

Alles see oli, kui pea kogu Eesti rahvas elas kaasa üheksa-aastase Narva tüdruku Varvara kadumisele ja elas läbi šoki, kui Varvara jõhkralt mõrvatuna leiti.

Ülimalt traagiline sündmus, mida on võimatu mõista, sundis sõna võtma president Toomas Hendrik Ilvestki, kes ajalehele Põhjarannik antud usutluses lausus, et kurva teate järel valdasid teda lein, kaastunne Varvara lähedastele ja samal ajal mõistmatus, kuidas saab meie keskel olla sellist julmust, ebainimlikkust.

Samasuguse mõistmatuse ja ebainimlikkuse olemasolu tõdemise meie enda kõrval tekitas nädalavahetuse veretöö Pärnumaal Audrus, kus tapeti 21aastane Erika.

Kui palju julmust ja jõhkrust mahub ühele väiksele maale? Mil moel selle eest põgeneda, kui oma tuttavas vallas kümneid kordi käidud teerajal võib sama kandi elanik su eluküünla kustutada?

Traagilised juhtumid on üks asi, need võivad olla õnnetused või mängib oma rolli saatus, aga sellisel teguviisil, mis lõpetas Varvara ja Erika elutee, puudub vähimgi õigustus. Eesti ja Pärnumaagi pole enam ammu rahulik ja vaikne, kuid vähemalt turvaline Põhjamaa.

Vanad ja ammu unustatud tondid on üles ärganud ja teevad oma laastamistööd, olgu siis linnatänaval või idüllilises maakohas. Eurostati vastse kuritegevuse raporti järgi troonib Euroopa Liidu mõrvapealinnade edetabeli teisel kohal Tallinn.

Paratamatult toovad Varvara ja Erika juhtum kaasa surmanuhtluse taastamise mõtted. Surmanuhtluse vastased räägivad inimelu väärtuslikkusest, kuid samast kõnelevad ju nõndanimetatud riikliku tapmise pooldajad. Inimelul on tõesti väärtus, aga väärtus on Erika ja Varvara elul, mõrtsukate elu väärtusetus sai tapatööga tõestuse.

Berk Vaher leidis eilses Postimehes avaldatud kirjutises, et küsimust “kas tõepoolest on kõigi inimeste ja elude väärtus üks, tingimatu ja võõrandamatu või on siiski kusagil piir, mille ületaja kaotab õiguse elule ja inimese nimele?” ei saa rahvusvaheliste kokkulepetega vakka sundida; kokkuleppeid tuleb nendest lähtudes ümber hinnata kuni surmanuhtluse taaskehtestamiseni.

“Loomulikult peaks see jääma äärmuslikuks karistusviisiks, mis kehtib vaid eriti räigete kuritegude puhul ning juhtudel, mil süü on täiesti vaidlustamatu. Ent kui surmanuhtluse vastased nimetavad seda riiklikuks tapmiseks, siis minu jaoks on see teatud juhtudel mitte ainult õigustatud, vaid riigi kohustus oma kodanike ees,” leiab Vaher.

Kui riik tunneb, et tal on oma kodanike ees järjest vähem kohustusi, ei ole riik enam kodanikele vajalik. Põhiseaduslikult antud vabadus ei saa tähendada vabadust saada tapetud ega vabadust mõrtsukale pääseda hea käitumise eest vanglast mõne aastaga.

Enese kaitsmiseks võib küll kanda soomusrüüd, aga kui moraali ja inimlikkuse rüü kandjaid jääb järjest vähemaks, pole kasu sellestki.