Töötu trubaduur valutab südant Tootsi pärast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tootsi väärib enamat kui mahajäänud väljadelt alevi peale puhuv turbatolm, usub sotsiaalse närviga Alari Janson.

FOTO: Ants Liigus

Alari Janson on Pärnus kasvanud ja Tootsis kodunenud mees, kauaaegne skaudijuht, kes trööstib ennast ja teisi muusika ning omakirjutatud laulusõnadega.

Bluusimees ja laulik naudib rahva ees esinemist.

FOTO: Pilleriin Jürgens

Pärnakas Alari on lõpetanud siin toonase 4. keskkooli ja selle üle väga uhke. Sama kooli on lõpetanud tema ema ja isa, abikaasa, tädid, vend ja vanem poeg.

Parajasti õpib Ülejõe gümnaasiumis Alari tütar ja tal läheb hästi. “See on väärt kool mitmel põhjusel. Esiteks osales minu tütar just õnnestunult Tartus üleriigilisel emakeele olümpiaadil. Teiseks on sellest koolist kasvanud välja vokaalansambel Greip ja kolmandaks: nad korraldasid Freddy Mercury mälestuskontserdi,” loetleb mees ühe hooga.

Ülejõe gümnaasiumist sai alguse Alari muusikaarmastuski: ta osales kantrimuusikabändis ja laulis abiturientide a cappella-kvartetis.

Muusika, malev ja kitarr

“Minu mõlemad vanaisad olid mõlemad üsnagi muusikalembesed inimesed. Emapoolsed vanaisa ja vanaonu olid kuldsete kätega pottsepad, kes tööd tehes tihti valjult laulsid. Kui vanaonu mingi pilli kätte võttis, nii ta sellest meloodia välja võlus. Tema eriline tõmbenumber oli lehepillimänguoskus, millele ma siiani pole pihta saanud,” seletab Alari. Isapoolne vanaisa ja isa olid samuti suured lauluarmastajad ja päris hea klaverimänguoskusega inimesed.

Laulma pani Alari lasteaia muusikakasvataja, soovitades emal poiss muusikakooli panna. Nagu seda poistega ikka juhtub, ei pidanud Alari üle kolme aasta mahvile vastu.

Teadlikult tuli noormees muusika juurde tagasi õpilasmalevas Vihula rühmas, kus ta paar duuri ära õppis. “Kitarr oli mul oma jagu, eelmine suvi kolhoosipõldudel rohimise eest saadud, maksis 15 rubla. Tegin järgmine päev enda esimese loo, mille pühendasin ühele tüdrukule,“ meenutab Alari.

Malevas tuli mõte pinginaaber Jüri Kleimolaga punkbändi teha. Malevapundi nimeks sai Rapits-bänd. Regiooni kokkutulekul Lammasmäel õpetas Jaan Elgula Alarile veel paar duuri, et noormees õhtul laval esineda võiks. Laulmise juurde tõi Alari Ülejõe kooli muusikaõpetaja Kai Mölder, kes vahetundides poistebändi liikmete hääli koolitas.

Pärast elukooli sõjaväes Turkmeenia piiri ääres naasis Alari Pärnusse, võttis naise ja kolis abikaasa juurde Tootsi. Alari on pidanud mitut ametit, õppinud koguni mõne aasta teedeehitust ja olnud ehitaja. “Ma olen vist nagu Hemingway, kes kartis välja näidata oma õrnemat poolt ja õppis seepärast selgeks ridamisi mehelikke ameteid,” muigab ta. Tundliku olemuseta ei saakski olla värsisepp või muusik.

Tootsi oli toona õitsval järjel, sinna ei olnud võimalik saada korteritki. Alari tegutses briketitehase jõujaamas esmalt abitöölise, siis tuhalaskjana, lõpuks katlakütja ning elektriturbinistina. “Tuhalaskja” kõlab päris lõbusalt ja teeb nalja Alarile endalegi. Aga selgub, et pere toitmise kõrval jagus täismehel muudki tegemist.

Nooremskautmaster

Alari tõdeb, et on skaut olnud üle 20 aasta. “Selle juurde tõi mind tahtmine midagi ära teha, sest liig palju oli siin lapsi, kes viitsid aega bussijaamaputkas ja selle taga, üsna tihti suitsetades ja alkoholi tarbides,” meenutab Alari.

Iseseisvuse taastamise aegu oli paljudel inimestel missioonitunne, et “nüüd, vennad, võtame midagi ette ja teeme ära!”. Seda kõike tehti oma riigi nimel. Tootsis oli üsna tugev skaudirühm, kus parimatel aastatel oli 40 noort. Isegi tüdrukute rühm tegutses.

Mingil ajal oli Tootsi skautidel isegi oma skaudikodu, kus nii mõnigi kord probleemsetest kodudest pärit lapsed ööseks peavarju said. Kahjuks läks see elamu keldris asunud kunagine tsiviilkaitsevarjend erastamisele. Nagu tava korraldada Kõrgelaiul skaudilaagreid, kus korraga 120 last laagerdas.

Alari oli nelja aasta vältel laagriülem ja tiitel “Papa” ongi tal sealt külge saadud. Nimelt pabistas ta kangesti, sest laste eest tuli ju vastutada. “Kas sa oled meile siin mingi papa või, et niimoodi muretsed?” hakanud poisid ütlema.

Alari nendib, et tol ajal ei tehtud vaeste ja rikaste perede laste vahel nii suurt vahet kui nüüd. “Oli tavaline, et ma maksin paari lapse laagrikulud enda taskust kinni, sest kuidas sa jätad nad sõpradest maha. Suur abi oli ametiühingust, mis osa summast mõnel juhul kompenseeris,” märgib ta. Lisades, et lõpetaski kümne aasta eest Tootsis skautluse vedamise, sest polnud ruume koondusteks ning valla ja tööstusega toetuse pärast jagelemine oli nagu peaga vastu seina jooksmine.

“Aga mul on väga hea meel, et kõikidest nendest lastest, kes Tootsi skaudirühmast läbi on käinud, on saanud tublid ja toredad inimesed,” tõdeb ta. Praegu on skautidel Kõrgelaiu asemel Saarisool oma laagriplats skautide enda ehitatud saunaga, kuigi lapsi on nüüd vähem kui “poiste saarel” omal ajal. “Käin laagris suviti abiks, see on suur privileeg,” väidab Alari.

Muusik ja meelelahutaja

Sel eluperioodil tutvus Alari Tootsis mõnda aega tegutsenud kunsti- ja kitarriõpetaja Üllar Kallauga, kellega koos algeliste võimalustega stuudios esimesed muusikasalvestused tehti. Tavaliselt oli Alarilt sõnad-viis, Üllarilt arranžeering.

2005. aastal pani Alari enda koostatud laagrilaulikutest kokku suure lauluraamatu “Lõkke ääres jorisemiseks”, mille andis välja kirjastus Kentaur. Laulikul läks päris hästi ja sellest anti eelmisel aastal välja kordustrükk.

2006. aastal kutsus Üllar Kallau Alari Sindi rahvamaja stuudiosse musitseerima. Seal ootas peale Kallau ees Aivar Vormann. Sündis bänd nimega Räämablue, millega prooviti teha bluusilikku ja emakeelset muusikat. Ja seda tänini.

Tunamullu kevadel astus Alari sõpradest muusikutega üles Randivälja kirikuhoones kavaga ”Nurga kohviku laulud”, kus laulis enda loodud laule.

Samal aastal hakkas mees kaasa lööma Maarja-Magdaleena gildi muusikakambri jämmi- ja luuleõhtutel, kus tal on tulnud üles astuda muusiku ja luuletajana. Muusikakambri näitetrupi ja muusikutega anti mullu Kurgjal mütoloogilis-romantiline jaanietendus, kuhu olid haaratud tantsurühm Tuurit-Tuurit ja Salme seltsi rahvas. Alari oli jutustaja rollis.

Eelmise aasta lõpus tuli Alaril koos Margit Petersoni ja Vallo-Andreas Hallikuga idee anda välja luulekogu “Sõnaga näkku” , kuhu oleks koondunud Pärnumaa loojate sotsiaalse maiguga tekstid. Oma nõusoleku andsid nii tuntud luuletajad, punkluuletajad kui sotsiaalset närvi puudutavate laulusõnade kirjutajad.

Nüüd on selge, et kogumikku “Sõnaga näkku”, kus osalevad Sven Kivisildnik, Margit Peterson, Belka Temaise, Kristi Roots, Evelin Laanesaar, Albert Marginal, Kaupo Meiel, Tõnu Kann, Annika Lainela, Za-Za, Mait Karukäpp, Alari Janson ja Fil Eu, esitletakse 19. mail Steineri aias raamatulaadal.

Aga Tootsi?

2011. aastal Tootsi jõujaam suleti ja Alari koondati. Tootsi hääbumine on valus teema. Kui Tootsi Turba mehaanikatsehh kinni pannakse, lähevad viimasedki mehed sealt. Ja arvata on, et augustis, kui töötute abiraha lõpeb, ootab seda alevikku sotsiaalne katastroof. Pärnumaalt on Tootsist kõige rohkem välismaale tööle mindud, lahkutakse peredega.

Riik ei tule appi, vaid laiutab käsi. Nagu ta laiutab käsi selle peale, et Eesti suuremate turbaväljade kaevandusõigus kuulub Soome firmale Vapo, kes müüb Eesti maavara, aga kasumi viib välja. Seejuures ei ole see ettevõte ühtegi töökohta loonud, vaid hoopis sadu kaotanud, leiab Alari. Ometi on Tootsi väärt enamat kui mahajäänud väljadelt alevi peale puhuv turbatolm.

Kui kellelgi vähegi ettevõtlikku meelt on, võiks ta siia oma ettevõtte luua, pakub Alari, kes praegu koolitab end töötukassa abil ettevõtluskursustel Pärnumaa kutsehariduskeskuses.

Mees usub, et eelkõige on tema missioon kasvatada oma lastest korralikud inimesed, olla neile hea isa ja abikaasale hea mees. “Kadunud juudoguru Andres Lutsar ütles, et kui me tahame tugevat riiki, peame alustama austusest üksikisiku vastu nagu Jaapanis: tark ja terve laps, tark ja terve pere, tark ja terve ühiskond, tark ja terve riik.”

Alustama peab väikestest asjadest. Kas või sellest, et lõpetame üksteise mahategemise. Eesti on liiga väike ja siin peab iga hea ja tark inimene arvel olema. Kedagi ei tohi heita üle parda. Kui sellest aru ei saada, oleme ses kisklevas ja tavakodanikku eiravas ühiskonnas loodud riigina kaduma, ütleb Alari. Ja see oleks tema meelest kurb.

 

täna on
tapa end ära tunne
varjan end
halli kardina taha
joon portveini
ja loen
monitori virvendust
kardina taga
tilguvad purikad
sekundeid
tilks
tilks

võtan enda
haiget saanud hinge ja
kussutan ta magama

keegi prõmmib ust
kes on
ta ei vasta
uksepiitade raginal
murrab mu tuppa
KEVAD

Alari Janson

 

Asso Kommer, skaudijuht ja hea sõber

“Alari on minu koolivend, tean teda juba rohkem kui 30 aastat. Ta on tänini suur skautide fänn, tuleb alati appi, kui vaja ja mängib pilli. Talle meeldib esineda, laval ja seltskonnas. Tüüpiline “Papa” on selline, kes ütleb, et tal on täna hääl ära ja ta ei laula. Aga kahe tunni pärast juba laulab.

Ta on palju laule teinud, ka skautidele. Neid lauldaks ehk rohkemgi, kui osataks: laulikutes on sõnad ja duurid ära trükitud, aga noodid võiksid ka olla.”

Tagasi üles