Nõu ma kellelegi andma ei hakka, vaevalt mu arvamuski kedagi huvitab, aga tähelepanekuid ümbritsevast elust mul on. Kriisiaja elu on, teadagi, nukravõitu. Selgust tuleviku suhtes on vähe.
Olev Sööt: Kriisiaja muiged
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsusmeeste sõnavõtud on ümmarguseks treitud monotoonsed lood suurest ja ennastohverdavast tööst rahva hüvanguks ja riigi päästmiseks. Olukord on traagiline, kohe nii traagiline, et omandab varsti koomilise varjundi.
Endal kõht täis
Jõuluvana tõi mullu kingituseks raamatuid. Nüüdseks olen jõudnud need läbi vaadata. Esimene neist, “Vanasõnu mitmelt mandrilt”, on tõeline varasalv, millest leiame kinnitust, et samasuguseid olukordi nagu meil praegu on eri rahvad hinnanud küllalt karmilt, irooniliselt ja täpselt.
Ecuadori tarkus ütleb, et poliitikute kõned on suurepärased jutlused paastumisest, kui endal on kõht täis.
Inglaste soovitus kõlab: need, kes on end haigeks söönud, peavad paastuma, et terveks saada.
Ameerikast pärineb tarkus, et poliitikutele nõu anda pole mõtet, nad ei kuule neid ega taha kuulata.
Nõuanded on neile nagu vesi, mis võtab kuju anuma järgi, millesse need valatakse. Meil siis Andrus Ansipi, Jürgen Ligi ja teiste reformarite kuju.
USAst pärineb ilus tarkus, mis veidi parafraseeritult ütleb, et kes aferisti moodi blufib, aferisti moodi salgab ja aferisti elegantsusega keerutab, ongi aferist.
Kui sellised valitsema satuvad, on hirmus lugu küll. Tundub, et meil valitsuses ja riigikogus neid on.
Aafrikas aga võrreldakse inimest tihti ahviga. Näiteks öeldakse, et mida kõrgemale ahv puu otsa ronib, seda rohkem ta nähtavaks muutub.
Ronib ülespoole lootuses, et viimastki pähklit kätte saada. Tõsi see on, sest paljud poliitikud on üles ronides oma tõelise pale paljastanud.
Kes astub sisse?
Tihti öeldakse rahvatarkuses, et kes hunniku tegi, see unustab, mitte aga see, kes sisse astub.
Sisse astub kõrgelt lastud hunnikusse alati all asuv rahvakiht, seekord meil õpetajad, pensionärid ja muu mittekasutoov kontingent.
Aga kas valimislubadusi uskunud järgmisel korral on samuti lihtsameelsed ja andestavad ning unustavad bluffimise? Internetikommentaarid lubavad igatahes ränka arveteklaarimist valimiskastide juures. Eks see ole hiljem näha.
On veel võimalus, et valimiskastide juures ei kohtutagi, sest pettunud ei lähe valima. Korralikule riigile oleks 15-20 protsendi valijate hulk väga halb ja häbi suur.
Pakun veel ühe muigega variandi. Kui pensionärid ja venekeelne valijaskond annaksid seekord oma hääled Keskerakonnale, täituks ehk Andrus Ansipi suur unistus jõuda viie rikkama riigi hulka, küll mitte Euroopa Liidus, vaid SRÜs.
Teises kingikssaadud raamatus, “Viimaste sõnade leksikonis” oli kirjutatud nupuke kellestki Luis Mongest, kes oli tapnud oma naise ja kolm last. Enne surmamist gaasikambris lausus ta: ”Ega gaas ometi mu astmale kahjulik ole?”
Midagi samasugust juhtus ühe riigikogulasega, kui räägiti, et riigi päästmiseks on vaja ülemkihi sissetulekuid vähendada. Mäletate, ta olevat vastanud: nii ei tohtivat teha, see olevat kahjulik ta lastele, kellele enam banaane osta ei suuda.
Mõistate, riik on lõhkikärisemise äärel, aga mõnele on banaanid tähtsamad? Ei tea, kas muiata või taevast appi paluda.
Tean aga kindlasti, et vanasõnad ei valeta. Inimesed saavad kurjaks siis, kui nad on ohus, olgu Leedus, Lätis või Eestis.
See pole enam muigega öeldud.