Valter Parve ⟩ Pidupäevatunded õnnest nukruseni

Valter Parve Foto: Urmas Luik

23. veebruari hommikul heiskasime abikaasaga sinimustvalge oma koduõue lipumasti ja on uhke tunne küll elada oma riigis, oma rahva seas ehk nagu Kalev Vilgats Pärnu Postimehes (20.02) kirjutas:  /.../ et ühel rahval avaneb samal sajandil kaks korda võimalus luua oma riik, on midagi unikaalset /.../”.

Sellele järgnes kohe üks teine – kahjuks vastupidine – tunne, kui järelkuulasime eelmise päeva Kuku raadio „Keskpäevatundi”. Priit Hõbemägi ja Marek Strandberg esitasid seal oma arvamuse seoses Toompeal toimuva ja eriti seoses meie energiapoliitikaga.  Loodud pilt oli väga nutune. Erilist masendust tekitavad nii bürokraatia vohamine kui see, et vastutamise asemel kuuleb „mäe otsast” vaid poliitilist sädinat. Viidatud saade oli kohati üsna iroonilise hoiakuga ja selle põhjusena võis aimata poliitikute sõnades ja tegudes kohati avalduvat ebakindlust, rumalust, ahnust, sõltuvust ehk „ilu” on vaataja silmades. Tunniga sai uhkusest häbitunne.

Keskpäeval hakkasime sõitma Iseseisvuse väljakule, et saada osa vabariigi sünnipäeva tähistamisest. Sõidu ajal Raekülast kesklinna lugesime kokku kodudel lehvivad lipud ja saime neid kolm. Kõigest kolm.* Aga nagu Raido Keskküla 22. veebruari Pärnu Postimehes rõhutab, siis „riigilipu heiskamine saab olla vaid meie endi südameasi”, mitte kohustus. Ehk on need kaks, teineteisele järgnenud negatiivset tunnet omavahel kuidagi seotud? Võib-olla on puuduvad lipud omamoodi hinnang Eesti riigi valitsemisele? Ehk on need väsimuse ja pettumuse tundemärgid? Eesti asi on ära lörtsitud?