Põllumajanduse reform nagu võrrand tulevikku

“Kümme aastat pärast põllumajandusreformi oleksin tahtnud siit minna, aga kuhu nüüd enam?” arutleb Kalmer Metsaoru, eduka OÜ Weissi tegevjuht 1993. aastast. Foto: Ants Liigus

Ligemale inimpõlv ehk paarkümmend kevadet tagasi lükati taastatud riigis korraga käima kolm olulist ja saatusi muutvat ümberkorraldust: omandi-, maa- ja põllumajandusreform.

Taluseadus oli Eesti ülemnõukogus vastu võetud juba enne taasiseseisvumist – 1989 – ja sellele tuginedes hakati usinalt põliseid talukohti ja -tootmist taastama.

Riiklike ja kollektiivmajandite põllumajandusreformiohje hoidsid reformikomisjonid, kuhu ei tohtinud kuuluda majandi juht ega pearaamatupidaja. Ettenähtud koosseis oli kolm ühismajandi, kolm talupidajate, kolm valla ja paar riigi esindajat.

Nõmme sovhoosi reformikomisjoni esimees oli põllumajandusministeeriumi õppe- ja nõuandekeskuse arendusnõunik, kadunud Vello Rosenberg, kes siinkirjutaja usutlusele vastas 5. detsembril 1992, et reform on vajalik maal palgatööliste arvu miinimumi viimiseks, kuid kusagil ei ole mustvalget ega ei-jaa-olukorda. Ta rõhutas, et maal ei tohi mingil juhul inimesi vähemaks jääda, vaid neid peab tootmise ümberkorraldamisega juurde tulema.

Tegelikkus ei lähe kokku tollase ideaaliga ja eraomanduslikud tootmissuhted turumajanduse tingimustes vajutasid paljud vee alla.

Meenutuste kogumine

Surju vallavanem Jaanus Männik on üks neist, kes vastas põllumajandusmuuseumi üleskutsele ja edastas oma meenutused 20 aastat tagasi toimunud põllumajanduse põhjalikust ümberkorraldamisest, kus suunaandja oli peaminister Mart Laari juhitud isamaaline valitsus. Ajaloolise tõe huvides märkigem, et reformiseadus ja selle rakendamise aktid võeti vastu ajal, mil valitsuse esimees oli Tiit Vähi, ning seda koordineeris põllumajandusministeerium eesotsas minister Avo Mölderiga.

Tollane Surju sovhoosi direktor ja hilisem riigikogu mitme koosseisu liige Männik ütleb, et taasiseseisvunud Eestis oli põllumajandusreform möödapääsmatu vähemalt kahel põhjusel.

Esiteks tuli taasteadvustada, uurida, fikseerida ja osaliselt heastada kolhoosikorra kehtestamise stalinlikud jõledused.

Teiseks oli tarvis taastada turu- ja talumajandus, luua põllumajandustootmise ühistud ja äriühingud.

“Arvestades reguleerimisvaldkonna äärmist keerukust ja vastuolulisust, oli põllumajandusreformi seadus suhteliselt terviklik, loogilise ülesehitusega ning asjatundjatele arusaadavate sätetega,” räägib Männik.

Surju sovhoosi reformikomisjon rehkendas välja, et ühismajandisse oli paigutatud 291 inimese ühistatud vara maksumusega 931 600 krooni ehk 1553 lehma. Tööosakuid oli 355 inimesel, seega oli riigimajandil 646 õigustatud subjekti, kellest neljandik olid nii ühistatud vara kui tööosakute õiguslased.

“Surju sovhoosi reformikava lähtus põhimõttest, et olemasoleva suurtootmise baasil tekiks võimalikult palju peremehi ja peremehetunnet,” meenutab Männik.

Majandi õigusjärglasena moodustati ja registreeri 15. aprillil 1993 Surju Põllumajanduslik Hoiufond, mis täitis oma kohustused 1998. aasta lõpuks ja lõpetas töö. Surju sovhoosi tegevus lõpetati ja majand kustutati registrist maavanema korraldusega 15. juulil 1993. aastal.

Põllumajandusreformikavale tuginedes moodustati tervikvaraüksustena ühismajandi vara baasil kuus osaühingut ja aiandus-mesindustalu. Kevadeks 2012 on põllumajandustootjana jäänud OÜ Surju PM, mis annab tööd ligi 40 inimesele.

Muutunud arusaamad

Surju on põgus näide sellest, mis paarkümmend kevadet tagasi koduriigis taas sinimustvalge lehvides toimuma hakkas ja kuidas sisuliselt tootmise terviklikkuse säilitamine on ennast ajas õigustanud.

Männiku hinnangul ei osutunud põllumajandusreformi teokstegemine maarahvale pööraselt keeruliseks ainult selle ülesande emotsionaalse ja majandusliku tausta pärast, vaid ka ühiskonna juhtideoloogide ja erakondade tekitatud kohati hüsteerilise õhkkonna ja kõlvatu põllumajandusturu tõttu.

Arusaamad muutuvadki ajaga. Kui 11. märtsil 1992 ülemnõukogus vastu võetud põllumajandusreformi seadusele toetudes arvati, et ühismajandite asemele, nende varale ja maale tuginedes luuakse talud ja põllumajandusettevõtted, kujunes tegelikkus teistsuguseks. Nüüd kõneldakse, et vee peale jäävad vaid suurtootjad. Seda tõendab ülevaade kodumaakonnas olnud 15 sovhoosi ehk riigimajandi ja 15 kolhoosi ehk kollektiivmajandi kohta. Nendest ümberkorralduste eel ja järel moodustatud 52 põllumajandusettevõttest on elujõus alla poole, osa on ühinenud suurte tootjatega, osa igaveseks kaardilt kadunud.

Weissi raudvara

Pärnumaa üks tugevamaid osaühinguid on reformitud Lenini-nimelisest kolhoosist juurdunud OÜ Weiss, mille juhataja on Kalmer Metsaoru. Tema põlvkonnakaaslased Raul Peetson, Ilmar Teevet ja Hannes Isand juhivad edukalt samuti kompaktse tootmise säilitanud osaühinguid, need on Halinga, Vändra ja Surju. Omaaegsetelt edukatelt kolhoosidelt nime pärinud põllumajandusettevõtted.

Reformikevadel 20 aastat tagasi oli Metsaoru riigi taasiseseisvumise järel Lenini nime prügikasti saatnud Uulu kolhoosi peaagronoom.

“1992. aasta 21. detsembril oli Uulu kultuurimajas suur kolhoosnike üldkoosolek, esimees Ruubis oli ise põhikirja välja töötanud, kõigile meeldis see,” meenutab Metsaoru õhinat, millega ümberkorraldusi alustati.

Uulu ja Võiste olid eraldi osakonnad ja võistelased mäletasid oma väikekolhoosi Kommunismi Lipp aega, majandite lahutamisi ja liitmisi. Seda teed enam käia ei tahetud ja lagundamise asemel otsustati seljad kokku panna. Nüüd on OÜ Weissil 1000pealine lüpsikari ja majapidamine lainenenud Uulust Tahkuranda, Talile, Tihemetsa. Aastaks 2015 plaanib osaühing ehitada Tali külla suurlauda, sest ajalukku kadunud Tali sovhoosi aegsete loomakasvatushoonete aeg on ümber.

“Tagantjärele tarkus on täppisteadus,” tõdeb Metsaoru. “Aga kahju on sellest, et esimeses järjekorras lõhuti ära see, mis andis inimestele tööd ja leiba, ja kõik tahtsid midagi head saada, kes traktorit, kes lehma … Nüüd ehitame lehmadele endistega võrreldes puukuure, raudbetoonist nõukaaegsed laudad on tühjad. Teraviljakuivatid, kus olid sorteerid, maksid pool miljonit krooni. Praegu kuivatit ehitama hakates tuleb PRIA-lt miljoneid eurosid küsida.”

Metsaoru meenutab muigamisi, kuidas riigikorra muutudes tuli Pärnu sadamasse välisabilaev, lastiks põllumajandusmasinate hulgas kahe sahaga hobuadrad. “Meil olid traktoritel seitsmehõlmalised adrad, nii et vanarauda veeti meie sadamasse,” ütleb ta.

Maamajandusel on uus mõõde, Moskva asemel Brüsseli parameetrite järgi. Kuid Eesti põlluharija-karjakasvatajani jõudvad toetused ja otsetoetused moodustavad keskeltläbi kolmandiku vanas Euroopas nende kolleegidele makstavast. Ja ega endast lugupidavad Eesti mehed, nagu väidab OÜ Halinga tegevjuht, tunnustatud põllumees Raul Peetson, kaabu käes ja käsi pikal, eurosid mangumas käigi. “Meid motiveerib see töö ja see väljakutse, mida põllumajanduses tegutsemine esitab,” kinnitab ta.