/nginx/o/2012/05/11/1099578t1h7293.jpg)
Põllumajandusreform on maaelu muutnud tohutult. Esiteks: 20 aastat tagasi oli vaja taastada ja alustada Eesti riigi ülesehitamist ja sellest lähtuvalt oli vaja muuta kolhooside-sovhooside tegevust. Oli ju selge, et sellisena need tootmised jätkata ei saa.
Teiseks: maa oli tarvis tagastada endistele omanikele ja veel palju muid asju noore ja kogenematu riigina tuli kiiresti ära teha. Samal ajal, 20 aastat tagasi, algasid maa- ja omandireform.
Ülim rumalus on süüdistada tolle aja peaministrit või valitsust selles, et maaelu muutused olid nii radikaalsed. Kolhooside ja sovhooside reorganiseerimine otsustati kohapeal ja täpselt nii, kui targad ja ettenägelikud olid kohalikud inimesed, käituti ja otsustati.
Mul on hea meel Halinga kandis tehtud põllumajandusreformi üle. Halinga kolhoosi baasil moodustatud OÜ Halinga oli esimene reformi käigus moodustatud äriühing, äriregistri kanne tehti 1. septembril 1992. aastal. Osaühingu tegevus põhines Helme Peetsoni ettenägelikul otsusel säilitada koos, ühes tootmisüksuses taime- ja loomakasvatus ja selle teenindamiseks vajalik masinapark. Peale selle tark otsus, et osanikeks olid ainult asutajad: ei jagatud osalust kolhoosis töötatud aastate eest.
Halinga kant ongi hea näide toimunud reformist, kus koos eksisteerivad nii suurtootmine kui klassikalises mõistes talud.
Ühtepidi tuleb aru saada sellestki põlvkonnast, kellelt kolhooside reformimine võttis turvalisuse, aga Eesti vajas ülesehitamist. Oma raha, politsei ja sõjavägi – kõik need olid kindlasti tähtsamad kui põllumajandusreform.