/nginx/o/2008/12/30/111034t1hd0ac.jpg)
Vaatasin jüripäeval kalendrisse küll, aga seal polnud kindlasti kohe kirjas, et jaanipäeval kuskilt miskisugused jamad kuklasse kukuvad. Hakkas aga sellest, et otsustasime presidendile väga head meelt teha ja temagi oma piduliku tule juurde kükitama kutsuda. Sest mis ta seal Mulgimaa Ärmas niisama istub, kui võib Pärnus püsti seista, nojah.
Aga ega see kutsumine lihtne ole, telefonitoru president ei tõsta, värava taha hüüdmise peale koos kurja koeraga vaatama ei tule, peab kirjaliku kutse saatma.
Juhannes on meil suhteliselt haritud inimene, lõpetas viiskümmend aastat tagasi katlakütjate kiirkursused, oskab kirjutada ja natuke muid lollusi vist ka teha.
Panime ta kivi otsa käpuli, andsime sule pihku ja ütlesime, et tehku kutse valmis, küll me pärast komad ja hüüumärgid õigesse kohta aitame panna.
Noh, saimegi ilusasti hakkama, kleepisime kuväärile margid peale, panime viisakuse pärast bussirahagi sisse. Ma viisin kõik oma isikliku näpu vahel postkasti.
Laupäeval siis sättisime süldid, barankad ja muud maiustused kuuri taha kenasti valmis, jäime pika silmaga ootama.
Keegi teadis öelda, et linnas on paraad, sõjavägi on valmiduses, sademeid kallab ja tuul puhub meetrit sekundis, ja meie tegime jalgvärava irvakile ja muudkui ootasime, aga mitte midagi naljakat ei juhtunud.
Õhtul kella üheteistkümne paiku hakkasime närviliseks ära minema, kutsusime Juhannese rääkima ja tead, mis välja tuli?
Välja tuli sihuke asi, et kutse läks presidendile küll teele, aga läks Egiptuse presidendile, kes praegu kahjuks Pärnusse sõita ei saa, kuna on türmis ja igasugustes muudes ebatsensuursetes kohtades.
Juhannesel, haritud inimesel, oli suurest erutusest hakanud ülemine vasakpoolne jäsemekont värisema ja ta kirjutas seepärast ümbrikule vale aadressi. Vaat nii, jah.
Aga laupäev oli juba käes ja pidime tuld tegema ja väljas sadas ikka mis kole kuulata. Juhannes tahtis oma eksimust heaks teha ja ütles, et paneme gaasipliidi augu põlema, sest õues lähevad tikud nagunii märjaks.
Panimegi põlema, ajasime alguses jaanipäeva puhul natuke käojaani, tantsisime kaerajaani ja siis ütles keegi, keda mina isiklikult üldse ei tundnud, et tuleb ikka üle tule hüpata, sest muidu pole jaani ega midagi.
Edasi ei tahaks eriti rääkida, sest sa võid ise välja mõelda, mismoodi see üle gaasipliidi kargamise tõkkejooks tegelikult välja näeb.
Niipalju siiski ütlen, et aluspükstel on auk sees ja viigipükstel on auk sees ja kusagilt tuleb veel täna sihukest head kotletihaisu, et võtab lõua tilkuma.
Kui nüüd sellest suvepealinna tiitlist rääkida, siis ei taha ka nagu eriti rääkida.
Mina saan niimoodi aru, et kui juba tiitel kotiga kohale tassiti, oleks pidanud trammid ja trollid ja Edgari ja Toompeagi kohale tirima, mis mõtet sellel värgil muidu on.
Keegi pole ju näinud kusagil maailmas ühtegi niisugust pealinna, kus tramm ei sõida ja Edgar ei valitse, on ju õigus? Nii et jälle üks igavene nässukeeratud värk.
Seda kellade janti oleme siin isekeskis samuti arutanud. Eile õhtul vaatasin linnas kella ja võtsin varbad taskust välja, et õigeks ajaks poodi limonaadi järele jõuda.
Sain kohale, panin limonaadi korvi, kassas neiu küsis, miks ma juba hommikul niimoodi lõõtsutan. Et kas on hemorroidid või kõhulahtisus või misasi.
Ma siis ütlesin, et te panete ju kohe ukse kinni, kell hakkab kümme saama. Neiu kahjuks arvas, et ma olevat ise pool kümme ja tema joobnud inimestele limpsi ei müü.
Kodus seina peal näitas kell tõepoolest veerand neli, mis viis kohe mõttele, et linna võiks aisakellad üles panna, oleks ilusam vaadata ega jätaks üheski kassas joobnud inimese muljet.
Et mõne positiivse noodiga lõpetada, tahaksin ära öelda, kui väga mulle ikkagi see roolijoodikute külmkambrisse viimise mõte meeldib.
Palavate ilmadega võiksid need kambrid kõigile linnakodanikele avatud olla ja igaüks, kes poest kella veerand nelja paiku limonaadi ostab, saaks kohe oma jala peal kohale sõita ja kiviseinte vilus rahulikult janu kustutada. Niimoodi hoiaksime inimeste tervist, säästaksime politsei bensiini ja närvirakke ja kui on palju turiste, saaks uulitsal hoopis vabamalt tervisejooksu teha.
Praegu tundub aga niimoodi, et need, kes purjuspäi rooli ei roni, on justkui teise sordi inimesed, ja need, kes ronivad, on privilegeeritud seltskond, kes saab igasuguseid hüvesid ja muid asju.