Juhtkiri: Tööpuudus ei vähene iseenesest

Pärnu Postimees. Foto: PP

Reipad raportid sellest, mitu töötut sai nädala jooksul taas palgale, ei leevenda kurba tõdemust, et eelmise aasta lõpus oli tööta 12,5 protsenti aktiivsest rahvastikust.

Ilmne, et nelja-viie aasta taguse töötuse 5,5 protsendi tasemini ei jõuta enam kunagi. Ajakirjanduses on vilksatanud arvamusi, et Eesti puhul oleks 6-7protsendine tööpuudus üsna loomulik.

Tööpuudus iseenesest ei vähene. Pikaajalised töötud kurdavad, et ka ümberõpe ja koolitused ei pruugi töökohta pakkuda, sest pole nõudlust. Ometi kurdab osa tööandjaid, et puudu pole tööst, vaid oskustööjõust.

Kuigi sotsiaalministeerium teeb jõupingutusi, on pikaajaline töötus vähenenud aeglaselt ja tänavune tase on võrreldav 2010. aasta algusega. Nüüd tulekski selgust saada, miks meetmed ei tööta ja ponnistustest kasu ei ole.

Kogu Euroopa trend – tööpuuduse suurenemine noorte hulgas – on selgelt tuntav Eestiski. Kui nõukogude ajal andis isegi tavaline keskkool mingi ameti või tööoskuse, on praegune noor ellu astudes valdavalt ilma igasuguste leiba lauale toovate oskusteta. Veelgi hullem on olukord siis, kui hariduse omandamine katkeb juba põhikoolis.

Ometi ei pruugi hariduski tööotsaga kindlustada. Kõrgharitud töötute 27,2- protsendine osakaal on masendav.

Kas töötu haarab kinni igast pakkumise õlekõrrest? Raske öelda ja see sõltub ilmselt reast asjaoludest. Näiteks otsib üks tuntud firma Pärnus kiiresti töötajaid. Mitte töömahtude suurenemise, vaid seniste töötajate lahkumise pärast. Ettevõttes hõõguv töötüli on jõudnud riikliku lepitajani, sest firma soomlastest omanikud arvasid, et Eestis võib toimetada nagu meretaguses koloonias. Kui ikka viimane häda käes ei ole, siis sellisesse ettevõttesse tööle ei minda. Info töötingimuste, -õhkkonna ja palkade kohta liigub kiiresti ja kellel märk küljes, selle ukse taha tööotsijate järjekorda ei teki.