Eelmisel nädalal töötas Maarja-Magdaleena gildis noor Poola kunstnik Blazej Rusin, kes möödunud kolmapäeval üheks õhtuks Pärnus valminud töödest näituse avas. Pärnu Postimees vestles noormehega, kel Pärnu kohta vaid kiidusõnu jagus.
Poola kunstnik koges Pärnus viiesüdamelist külalislahkust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjeldage oma kunsti.
Pean end orgaaniliseks koloristiks. Kõige olulisema osa minu kunstnikukäekirjast moodustavad värvid ja mu peamine teema on orgaanilised asjad. Võtan motiive loodusest ja maastikest ning panen need kompositsioonidesse.
Alustasin grafitiga ja tegelesin sellega kuus aastat, aga kui Pariisi sattusin ja tõelise kõrgema klassi grafitiga kokku puutusin, otsustasin sellega lõpetada ning hakata hoopis tänavatele seinamaalinguid tegema. Selleks kasutatakse värve ja pintsleid nagu tavalise maalimise puhul, aga lõuendi asemel on seinad ja see on enam-vähem seaduslik tegevus.
Seinamaalide traditsioon on seotud inimestega. See ei ole selline kunst, mille paned valgesse kuupi ja siis inimesed tulevad, hõõruvad oma lõuga ja ütlevad: “Hmm … jaa, huvitav,” aga tegelikult ei saa mitte midagi aru.
Seinamaalingud avavad ennast ise ja need võimaldavad pidada dialoogi linnamaastiku ja looduse vahel.
Minu seinamaale näeb mitmel pool Poolas. Tegin ka ühe Eestis, aga see on majas sees. Seekord vaatasin Pärnus ringi ja leidsin mitu seina, mille peale oleks hea maalida, võib-olla teen seda järgmisel korral.
Kuidas Pärnusse sattusite?
Kaks aastat tagasi osalesin Viljandis Kati Vaasi kirjutatud projektis, mis keskendus maalimisele. Toona käisin esimest korda Pärnus tuttavate juures, aga siis oli talv ja siin ei ole talvel eriti midagi teha. Nüüd on Pärnu nagu täiesti teine koht: täis elu, inimesi ja energiat.
Kui ma sel aastal Bialystokis oma vanemaid külastasin, mõtlesin, et olen Eestile palju lähemal kui siis, kui ma kodus Poznanis olen. Seega kirjutasin oma Eesti tuttavatele ja nad ütlesid, et nad on praegu Pärnus. Teadsin juba varem, et Pärnu on Eesti suvepealinn, niisiis mõtlesin, et see oleks hea koht puhkamiseks.
Kati Vaas tutvustas mind oma emale ja ütles, et võin gildi majas töötada. Mul olid õlipastellid ja akvarellid kaasas ning kõigest nädalaga tegin siin peaaegu sada tööd. Pärnu on väga inspireeriv.
Mis teid Pärnu juures inspireerib?
Alustasin muidugi rannast. Minu jaoks on see eksootiline, sest mulle avaldasid mere ja jõe värvid tõeliselt muljet. Läänemeri Poolas on peamiselt pruun, aga siin on vees natuke kollast, punast ja helerohelist ning need värvid muutuvad kogu päeva jooksul. Sõbrad rääkisid, et see on sellepärast, et jõevesi tuleb eri rabadest, näiteks Soomaalt, ja see muudab vee värviliseks. Minu jaoks on see nagu ime.
Mu tõeline lemmikkoht on jõe ääres. Ka Poznanis voolab jõgi läbi linna, seal saadakse sõpradega kokku ja elatakse seltsielu. Leian, et Pärnu jõel on potentsiaali saada sotsiaalseks keskuseks, sest vaade on vapustav.
Kahju, et seda naudivad vaid kalamehed ja üksikud möödakäijad. Loodan, et kui ma kümne või 20 aasta pärast Pärnusse tulen, on jõe ääres näiteks promenaad ja kohvikud.
Mulle tõesti meeldib siin ja ma ei ütle seda niisama, moe pärast. Tegin Pärnus peaaegu sada maali ja joonistust ja see on tõestus, et siin on suurepärane atmosfäär, inimesed on väga abivalmis ega ole võltsid. Nad ütlevad, mida mõtlevad, ja see on väga lahe.
Suurtes kunstipealinnades, näiteks Berliinis, võidakse sulle öelda, et “oo, küll su tööd on huvitavad,” aga pärast tuleb välja, et nad ei mõtle seda tõsiselt. Siin suheldakse ausalt, ei ole mingit jamamist ja suurt diplomaatiat nagu Saksamaal. Inimesed palju hoolivamad ja inimlikumad ning siinne külalislahkus, nagu ma oma sõpradele räägin, ei ole mitte viietärnine, vaid viiesüdameline.