Kommentaar: Olümpiaaeg pakatab suurest poliitikast

Oranž revolutsioon on unustatud. Venemaa-Ukraina ühine mereväeparaad Sevastopolis. Foto: Reuters

Olümpiaaeg pakatab suurest poliitikast selgi korral, kui meenutada, et neli aastat tagasi käis olümpiamängudega paralleelselt sõda Georgias. Poliitika pideva jälgijana kartsin hullemat Süürias, sest laupäeval ehk OMi avapäeval kinnitati, et pool ÜRO 300 rahuvalvajast on riigist lahkunud ja lahkutakse ka Aleppost, mis oli tõusnud keskseks sõjatandriks. See kõlas ju nii, et süürlased, tehke omavahel, mida tahate, tunnistajaid pole. Laupäeval tõi Süüria armee oma põhijõud kohale, ent otsest pealetungi nende ridade kirjutamise ajal pole kinnitatud.

Jõudsin juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu juhtriikide ja Venemaa mängude tulemusena ei lubatud Londoni mängudele Kosovo sportlasi. Sellest üritati vaikida. Praegugi on veel vaikus selle ümber, et 24 tundi enne olümpiavande kõlamist andsid vande Serbia uue valitsuse liikmed, ja see on nii Euroopa Liidule kui kogu maailmale pahaendeline: ”... vannun, et minu tegevus on pühendatud Kosovo ja Metohija säilitamisele Serbia Vabariigi koosseisus.” Teadu andis ELi ladvik Serbiale ELi kandidaatriigi staatuse, ent valimised lõppesid Brüsseli käepikenduse täieliku kaotusega ja nüüd on probleemid missugused: võta vastu riik, kes ei tunnusta teist ELi enamuse tunnustatud riiki!

Moskvalt tuli siiski üks maharahustav žest: nädala eest lubati, et Venemaa sõjalaevad ei suundu Tartusi sadamasse, mis võttis päevakorralt maha eelmises kommentaaris pakutud võimaluse nende võimalikust osalemist kaotajate evakueerimisel. Esmaspäeval esines huvitava avaldusega Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius, kes kinnitas Bashar al-Assadi sõjalist üleolekut ja esimesena Lääne poliitikutest tõdes, et Süüria opositsiooni relvastavad Saudi Araabia ja Katar. Esmaspäeval tunnistas Tuneesia võim oma kodanike osalemist džihaadis ehk pühas sõjas Assadi režiimi vastu. Nii et väljast siiski sekkutakse Süüria kodusõtta ja ajaloo seisukohalt ei tee seda mitte tuleviku, vaid pigem mineviku jõud. Lihtne on küll lisada, et oleme oma rahvast tapva diktatuuri vastu, ent küsimus on ju samuti selles, kes selle võitluse tulemusena võimule pääsevad.

Tuneesia ja Egiptuse muslimivennad teevad lääneriikidele järjest suuremat peavalu. Tuneesia valitsuspartei kongressil esitati nõue lisada põhiseadusesse säte, mis lubab suhtlemist Iisraeliga pidada kuriteoks. Tuneesia president Moncef Marzouki võeti austusavaldustega vastu Prantsusmaal, kuid rahvusassamblees peetud kõnes tegi ta selget vahet nende ”Prantsuse poliitikute vahel, kes toetasid meie riigi diktaatorit“, ja nende vahel, kes on Tuneesia tõelised sõbrad. Nagu ette teades, jättis enamik ekspresident Nicolas Sarkozy poolehoidjatest sellele parlamendiistungile tulemata. Egiptuse muslimivennast president Mohamed Morsi aga võttis vastu Gaza sektori juhi Ismail Hanieh ja arutas Egiptuse konsulaadi taasavamist sektoris.

Iisraelil on, mida järeldada. Tekkinud seisu ruttas ära kasutama USA Vabariikliku Partei presidendikandidaat Mitt Romney, kes Jeruusalemma saabunult kuulutas viimase vaid Iisraeli pealinnaks ja lubas Iisraeli toetada Iraani ründamise puhul. Mõistagi pole Romneyl niisuguste avaldustega lootust USA muslimite hääli saada.

Palestiina juht Mahmoud Abbas aga ruttas Barack Obama seisu kergendama, täpsustades, et palve omariikluse tunnistamiseks esitatakse ÜROs alles novembris ehk pärast presidendivalimisi USAs.

Ent veel suurest poliitikast Euroopas. Olümpia eel räägiti ohtralt sellest, kuidas Londonisse ei lubata Valgevene presidenti Aljaksandr Lukašenkat. Samas algas sinna saabunud riigijuhtide tutvustus Aserbaidžaani presidendist Ilham Alijevist, ehkki pretensioonid seal toimunud valimistele on olnud niisama tõsised kui Valgevene puhul. Ent jah: ühel on naftat ja teisel pole, pealegi jätab Lukašenka karistamine kohe paremasse valgusesse Kremli võimumehed. Nood aga lausa mõnulesid, sest pühapäeval peeti Venemaa ja Ukraina sõjalaevastiku esimene ühisparaad Sevastopolis – loogiline jätk oranži revolutsiooni lõppemisel alanud Ukraina pöördumisel Moskva poole. Ja kuigi oli kinnitatud, et Ukraina parlament enne septembrit kokku ei tule, tehti esmaspäeval erakorraline istung, mis kinnitas vene keele staatuse tõstmist esikeeleks 13 Ukraina regioonis 27st. Opositsioonile oli see ootamatu, mida kinnitavad kõigest paarkümmend vastuhäält – fakt, mis kinnitab, et suure poliitika tegemiseks osatakse sobiv aeg leida.