/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/08/07/1258918t1h95b8.jpg)
Kui ajalukku vaadata, siis olid viimased suveolümpia korraldajad, kel oma peol medaleid korjates hästi ei läinud, kanadalased 1976. aastal Montrealis. Muidu on ikka nii, et kodus tõmmatakse tihedate piidega rehaga ja selles laines ka veel ette ning taha. Hea näide on neli aastat tagasi võimutsenud Hiina, kes on edukas ka nüüd Londonis.
Aga britid vajutavad praegu pedaali täiega ja nende masin liigub. Medalid tulevad ning meedia annab tuld katlasse juurde. Üks loodetud ja ka sündinud kangelasi on Jessica Ennis, kaua areenil olnud seitsmevõistleja. Tuletatakse meelde, kuidas selle sümpaatse segaverelise naise karjäär on läinud, kuidas ta Pekingis juhtis ja lõpuks läbi põles, räägitakse-kirjutatakse sellest, et ta nüüd lõpetab ja abiellub.
Täielik show etendati aga meeste 10 000 meetrit etiooplaste ning keenialaste ees võitnud mustanahalise briti Mo Farah’i triumfi järel. Kui jooksuime publiku ees esines, trügis (loe: aidati Farah võidu puhul ette nähtult) rahva seast rajale veidi heledam tüdruk. Läks Farah’i juurde, see haaras tütre sülle, 80 000 pealtvaatajat möirgas rõõmust. Aga see polnud veel kõik – nüüd lasti rahva seast jooksurajale valge vägagi rase naine ja nii sai perekond Farah maailma ees kokku. Milline liigutav hetk, millised fotod!
Ühe mehe tähetund nii silmatorkav, kui eeldanuks, siiski ei olnud. Lõuna-aafriklane, jalgadeta jooksja Pistorius oli küll erandina saanud loa olümpial võistelda, jõudis poolfinaaligi, teenis sooja aplausi, aga mitte ovatsioone. Pole muidugi välistatud, et Pistoriusele meeldikski olla mitte eriline, vaid et teda võetaks kui tavalist inimest.