Mõrvar, kes ei näe süüd

Saksamaa populaarne näitleja Robert Azorn kehastab filmis Wolfgang Daschnerit. Foto: ZDF

Rööviti rikka pere noorim poeg. Politsei tipus seisev mees püüdis teda päästa. Lool polnud õnnelikku lõppu, sest laps leiti surnuna ja mees, kes teda päästa püüdis, mõisteti “ähvardusega sundimises” süüdi ja degradeeriti.

Lugu algas kümme aastat tagasi, kui Maini-äärses Frankfurdis rööviti erapankuri 11aastane poeg Jakob von Metzler. Röövija nõudis poisi vanematelt miljon eurot lapse vabastamise eest. Rahale sõitis ta järele oma autos, kannul juba politsei.

Päev pärast lunaraha üleandmist, kui tollal veel oletatav röövel sõitis sõbrannaga koos lennujaama, reisimaks soojale maale, vahistas politsei Magnus Gäfgeni. Ülekuulamistel väitis kinnipeetu, et Jakob on elus, kuid keeldus ütlemast, kus poiss on.

Politseil hakkas aeg otsa saama. Nii otsustas Frankfurdi politsei tolleaegne asepresident Wolfgang Daschner kartuses, et laps võib surra, anda oma alluvale kriminaalpeakomissar Ortwin Ennigkeitile Gäfgeni ähvardamise käsu. Juhul, kui vahialune ei soostu vabatahtlikult ütlema, kus tema ohver on, võidakse talt see informatsioon vägivallaga välja pressida.

Kehalise karistamise hirmus teatas Gäfgen koha, kuhu oli lapse laiba peitnud, sest oli mõrvanud Jakobi kohe pärast röövimist. Mõrvar mõisteti juulis 2003 eluks ajaks vangi.

Kohtu ette pidid astuma ka Daschner ja Ennigkeit, sest iga inimese, kaasa arvatud mõrvari inimväärikus on puutumatu. Nii seisab Saksa põhiseaduse 1. paragrahvis. Detsembris 2004 mõisteti mõlemad süüdi. Karistus oli leebe: hoiatus ja rahatrahv. Kohtunikud ei uskunud Gäfgeni väiteid, et Ennigkeit oli ähvardanud tuua mõrvari kongi mustanahalise, kes hakkab teda vägistama.

Tänini kestev debatt

Debatt selle üle, kas politseil on õigus inimelu päästmiseks ähvardada kinnipeetavat füüsilise valu tekitamisega, kestab tänini. Ühelt poolt on politsei ülesanne päästa inimelu, teisalt on uurijatel kohustus järgida ülekuulamistel inimväärikuse põhimõtet.

Telekanal ZDF lasi äsja “Jakob Metzleri juhtumi” (“Der Fall Jakob Metzler”) vändata filmiks, mis anti eetrisse poisi kümnendal surma-aastapäeval.

Filmivõtted tehti suure saladuskatte all, sest ei soovitud ebameeldivaid aktsioone Gäfgenilt. Mõrvatu vanemad andsid filmi tegemiseks oma nõusoleku, osa kaadreid on võetud nende majas. Friedrich von Metzler (69) ja nüüdseks pensionil endine kriminalist Wolfgang Daschner ulatasid filmitiimile oma abikäe.

Nii on valminud linateos, mille keskpunktis ei seisa Jakobi tapmine ega tema mõrvari lugu, vaid kriminaalpolitsei uurimistöö.

Suur osa linateosest on pühendatud Daschneri ja Ennigkeiti kohtuprotsessile ja sellele, kuidas kunagine politseiülema asetäitja ja tema pere kannatasid avaliku surve ning anonüümsete ähvarduste all.

Metzlerid on ajalehe Bild kohaselt öelnud, et nad ei soovi lasta mõrvaril oma elu mõjutada. Jakobi ema Sylvia von Metzler (56) ei soovivat aga filmi näha.

Kannatav mõrvar

Magnus Gäfgen mõrvas Jakob von Metzleri 27. septembril 2002. Enne seda oli ta 11aastase poisi bussipeatuses röövinud ja lapse suu ja nina kinni kleepinud.

Seejärel hoidis mees oma kätt niikaua Jakobi näol, kuni laps enam ei hinganud.

Gäfgen mõisteti eluks ajaks vangi, tal pole lootuskiirt vabaneda enne tähtaega. Kuriteo toimepaneku ajal oli tudeng Gäfgen 27aastane.

Kuigi Gäfgen tappis lapse rikastumise eesmärgil, tunneb ta ennast ohvrina. Oma kannatajarolli tõestamiseks on ta ära kasutanud kõik juriidilised võimalused.

2005 esitas mõrvar kaebuse Euroopa inimõiguste kohtule, soovides, et tema kohtuasi võetaks uuesti menetlusse. 2008 lükkasid Strasbourgi kohtunikud kaebuse tagasi.

Selle otsuse kaebas Gäfgeni advokaat edasi ja saavutas seekord osaliselt edu. Mõrvar olevat küll ähvarduste ohver, kuid kuna Frankfurdi kohtuprotsess on olnud igati korrektne, ei või ta oodata, et tema kohtuasi võetaks taas menetlusse. Darmstadti maa- ja Maini-äärse Frankfurdi ülemmaakohuski lükkasid Gäfgeni hagi tagasi.

Gäfgen väitis, et ülekuulamiste ajal olevat uurijad käitunud temaga brutaalselt: karjunud, tõuganud ja istunud talle liiga lähedale. “Te pidite ju aru saama, et uurijad soovisid teada, kus laps on,” ütles seepeale kohtunik. “Jah,” vastas vangist kaebaja. “Kuid ma otsustasin küsimustele mitte vastata. See on mu kodanikuõigus.”

Aastal 2005 avaldas mõrvar raamatu: “Üksinda jumalaga – tee tagasi” (“Allein mit Gott – Der Weg zurück”). Tõenäoliselt ei müünud teos hästi, sest aasta hiljem tegi Gäfgen eraisiku pankroti avalduse.

Gäfgeni pururikas advokaat

Lapsemõrvarit on 2004. aastast kaitsnud Michael Heuchemer, keda huvitab vähem kurjategija ja tema brutaalne mõrv kui põhimõte “Absoluutne piinamiskeeld ei tohi olla mingi pabertiiger”.

Kuidas Gäfgen rikka, Rolls-Royce Silver Shadow’ga sõitva ja vanu väärtuslikke veine hindava advokaadi leidis, olevat tema ametisaladus.