Priit Auväärt – pedagoogiline talent jumala armust

Priit Auväärt peab õpetajaametit küll alles kolmandat aastat, ent on saanud tunnustust kaugelt enam kui mõni sootuks pikema staažiga kolleeg. Foto: Ants Liigus

Kahe ja poole aasta eest naljaviluks Pärnumaa kutsehariduskeskuse kutseõpetaja kohale konkureerinud Priit Auväärt pole praegu üksnes soovitud ametis, vaid hinnatud Eesti aasta õpetajaks ja Pärnumaa aasta nooreks õpetajaks.

„Proovisin niisama nalja pärast, käisin vestlusel ja ju ma siis neile meeldisin,” meenutab asjaosaline oma pedagoogitee ootamatut algust.

Üllatuslikku seepärast, et 2004. aastal Pärnus Koidula kooli bioloogia-keemiaklassi lõpetanud noor mees oli selleks ajaks saanud ühele poole stuudiumiga Tallinna tehnikakõrgkooli autotehnika erialal, samuti ajateenistusega kaitseväes ega mõelnudki AS Infoautos meistrina töötades niipea taas kooliteele asuda. Kui just, siis täiendama enda kutseoskusi.

Seda hetkeni, mil mainitud isevärki idee meest kiusama hakkas ja edukalt lõppenud konkursile viis.

Töö autoteeninduses polnud vastukarva ega käinud üle jõu. Pigem pani mõtlema perspektiiv, et päevast päeva korduv rutiin närtsitab vaimu sedavõrd, nii et enam ei ihkagi midagi enamat ja tekib oht jääda paigal tammuma. Mis seisva veega juhtub, on igaühel teada.

Minister surub kätt

Nüüd tõdeb tunnustatud noor õpetaja, et tundmatusse astutud samm sai päris pikk, aga sajatanud pole ta tehtud tempu kordagi. „Mõnus väljakutse, oled endale ülemus, ise tead, mis teed,” ütleb Auväärt. „Praegu olen väga rahul ega kahetse. Selle aja jooksul pole olnud ühtegi päeva, kui ei taha või ei viitsi tulla. Iga päev on huvitav, sa ei lähe oma pimedasse garaaži, kõik on hästi vaheldusrikas, kunagi ei tea, mida homne päev toob.”

Tulevik tulevikuks, ent oma koolmeistritöö hakatusest on nüüd topelt aasta õpetajal meenutada pingelised kuud, kui ta pidi militaarkeeles väljendudes korraga nii laadima kui tulistama. Ehk jagama kutsehariduskeskuses autotehnikat õppijatele erialaseid teadmisi ja ise läbima samal ajal Tallinna ülikooli täiendusõppekeskuses nii kutseõpetaja kohanemis-aasta esmase kutsepedagoogilise koolituse kui kutsepedagoogika täienduskoolituse.

Seda, et ettevõetu korda läks, tunnistab täna Tartus toimuv aasta õpetajate üleriigiline vastuvõtt: Pärnumaalt on Priit Auväärt ainus, kelle haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo on sel päeval ülikooli ajaloo muuseumisse palunud, et tal koos Eesti haridustöötajate liidu juhatuse esimehe Sven Rondikuga tänuks kätt suruda.

Pedagoogiline talent

Seda, et mõnel kolleegil on distsipliiniga probleeme, on Auväärt kuulnud. Näinud mitte. Veel vähem enda tunnis. Ehkki on õpilastega vaata et ühevanune ja enamasti suheldakse sina-vormis. „Garaažis tööd tehes ei saa väga peenutseda,” ütleb ta.

Samal ajal ei tule teooriatunnis ega praktikumis semutsemine kõne alla: õpetaja on õpilastele autoriteet ja seda pole keegi kordagi kahtluse alla seadnud.

„Siis mõtled, et mul on ta asjalik poiss, aga seal tegi seda või teist,” tõdeb Auväärt seoses mõne õpilase temagi kõrva jõudnud janditamisega. „Kõik oleneb õpetajast, ma arvan.”

Selgituse eelkirjutatu kohta leiab Priit Auväärtile aasta noore õpetaja nimetuse omistamiseks esitatud taotluses. Selles on kirjutatud: „Ta on uuendusmeelne, oskab suhelda õpilastega ja leiab nendega alati ühise keele. Ta täidab väga hästi ja tulemuslikult oma tööülesandeid. (…) Priit on aktiivne koolituja ja omab alati oma arvamust. Näiteks kutsepedagoogika täienduskoolitusel sai ta rühmakaaslastelt hüüdnime Pedagoogiline Talent.”

Üha enam uneterapeute

Talent või mitte, ent Auväärti hinnangul ei pea õpetaja enda kehtestamiseks ega aine õpilastele meelepäraseks tegemiseks ennenägemata nippe rakendama või tavatuid pedagoogikavõtteid valdama. Piisab, kui ta on normaalne inimene, kes leiab aega nii enda kui eelkõige teiste, koolis siis õpilaste tarvis.

Selles vallas on aasta noorel õpetajal hoiatava näitena mälus mõnigi ülikooli “100aastane” õppejõud, kes võinuks mootori ehitusest rääkida hoopis teises auditooriumis ja teistsugusele kuulajaskonnale – kroonilistele unehäirete põdejatele.

Sellise “uneteraapia” puhul on normaalne, kui elavaloomulisemad hakkavad uinumise asemel tegema midagi muud, mis uneloitsu pobisejale ei meeldi.

Auväärti sõnutsi niisuguseid “terapeute” meie koolidesse aina lisandub, sest noori tuleb süsteemi juurde paraku imevähe. Tulemus on, et õpetajate keskmine vanus on 50 aasta lähedal, paljudes koolides enamgi, ja see kasvab. Ja kvaliteet langeb. Sest tund tahab andmist ja palk teenimist.

„Kui koolis annab 70aastane tunde, siis ta peabki võtma endale 1000 tundi ja tal pole enam aega midagi uutmoodi teha või mõne lapse probleemi kuulata,” ütleb Auväärt. Aega on aga vaja. Kas või tunni alustamiseks, et veel millestki varasemast elevil või norgus klass töömeeleolule häälestada. Või selleks, et ühel hetkel maru targaks, kuid puruigavaks kiskuvasse juttu paus teha ja millestki muust kõnelda.

Sest ehkki Priit Auväärtil läheb õpetajaametis alles kolmas aasta, teab ta hästi, et kõige halvem on klassis see, kui hakatakse vargsi kella piiluma või akna taga lendavaid linde loendama. Siis on tõesti mõttetu loota, et õpetaja lendu lastud sõnad kuulajateni jõuavad ja neile mällu talletuvad. „Kui on neli tundi teooriat, ei saa lõpuks ise ka enam aru, aga neil on kõik puhta sassis,” muigab õpetaja. „Siit teed parem pausi ja viid jutu hoopis muule.”

Tunnustuskirjaga arveid ei maksa

Kuid aeg-ajalt lähevad paratamatult millelegi muule Eesti ja Pärnumaa aasta nooreks õpetajaks hinnatud mehe mõttedki. Rändavad näiteks Soome. Kus Auväärtki on paar suve teinud „väikseid töid, nipet-näpet”, nagu ta ise ütleb.

Sest milleks õpetajatel pikk suvepuhkus? Eks ikka selleks, et talveks raha teenida. Eesti õpetajad teevad seda enamasti Soomes, nii et kui juunis-juulis-augustis põhjanaabrite juures arvatavalt juhutööliselt pärida “Kust mehi?”, on vastus aimatav: Eestist. Õpetaja.

Kuid kui seni on arvatud, et välismaale lähevad tööle üksnes ehitajad ja arstid, ent õpetajatel pole sinna asja ja neid võib palgaga edasi nöökida, siis peagi ei pruugi enam nii olla.

Vestluskaaslane meenutab kuu aja eest silma jäänud kuulutust, kus Soome ametikool otsis tema erialaga juhendajat. Kui töö sisu olekski sama, siis tunde oleks vähem, liiati on grupiga ametis kaks juhendajat, palk aga oleks juba katseajal pealt 4000 euro puhtana käteen.

„Siis mõtled, et oled 400 kilti üleval pool, teed samu asju, ainult õpi soome keel ära …” nendib Auväärt, keda austava tiitliga kaasnev preemia rõõmustab. Sest tunnustuskiri on küll tore ja tehtud töö kiituseks antud tiitleid on uhke CVs mainida, kuid need ei sünni ei süüa, selga ega jalga panna, ei kõlba need üha suuremate numbritega arvete maksmiseks.

Aga peaksid. Eriti kui aasta õpetajal on võõraste laste eest hoolitsemise kõrval toita-katta omagi peagi uue ilmakodaniku võrra kasvav pere.

Eesti ja Pärnumaa kutsehariduskeskuse õnneks on õpetaja Priit Auväärt veel seda meelt, et kõike siin ilmas ei saa rahasse arvestada.