Toomas Mihkelson naasis Küproselt, ees ootab Brüssel

Foto: Ants Liigus

Pärnumaa puuetega inimeste koda on kuraditosin aastat juhtinud ratastoolimees Toomas Mihkelson. Koda on katusorganisatsioon teistele puuetega inimeste ühendustele, mida Pärnumaal tegutseb 22.

Äsja naasis Mihkelson Küproselt Euroopa puuetega inimeste foorumi juhatuse koosolekult.

Kuidas ratastoolis inimene reisib? Kuidas ta lennukile saab?

Alati on ette nähtud isiklik abistaja. Tema ruttab toetama, kui vajadus tekib. Lennukile minek on nii, et ratastool tuleb pagasiruumi mahutamiseks kokku panna. Mind tõstetakse lennukisse, see teenus on lennujaamades hästi korraldatud. Maandumisel on alati vastas sõiduk, mis viib sihtkohta. Üsna muretu reisimine, ütleks.

Mis probleeme Küprosel arutati?

Et Küpros on Euroopa Liidu eesistujamaa, toimuvad foorumid praegu seal. ELi rahanduskriisidest tingituna on puuetega inimeste ette kerkinud see probleem, et kui kusagil eelarveid kärbitakse, on üks kannatajaist alati sotsiaalvaldkond, mis riigile midagi sisse ei too.

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon on dokument, mille üle arupidamised käivad ja mille EL nüüd vastu võttis. See peaks meid kaitsma ja Eesti riikki ratifitseeris selle oma parlamendis. Konventsioonis on kirjas puuetega inimeste õigused, inimõigused. Uusi õigusi selle dokumendiga ei looda, aga eesmärk on garanteerida olemasolevad inimõigused. Konventsioon on ülemaailmne.

Arutelu on seega mitmetasandiline, kusjuures liikmesorganisatsioonid vastutavad konventsiooni elluviimise eest oma riikides ja koostavad nii kohalikud kui riiklikud tegevuskavad. Iga nelja aasta järel tuleb tegevuse kohta aru anda ÜRO-le. Tähtsamaid punkte konventsioonis on see, et puuetega inimesed peavad olema kaasatud aruteludesse ja konventsiooni elluviimisse igal pool.

Olete Eesti puuetega inimeste koja juhatuse liige. Teie kaudu, nagu aru saan, hakkab info Eestis ringlema?

Just. Olengi sellel foorumil Eesti puuetega inimeste koja esindajana. Juba kahe aasta pärast peame esitama ÜRO-le esimese raporti, nii et tuleb hakata välja töötama strateegiaid ja tegevuskavu koos Eesti puuetega inimeste kojaga, esitamaks need siis Eesti valitsusele.

Mõni riik on juba paar aastat tagasi konventsiooni ratifitseerinud, nii et nende kogemustest on meil õnneks üht-teist õppida. Konventsioon on üldine dokument, suunanäitaja, mis kohustab iga riiki oma strateegiat koostama.

Tuleme sealt kõrgelt alla Pärnumaa juurde. 13 aastat ametis pole lühike aeg. Kas murekohti on selle ajaga vähemaks jäänud või hoopis juurde tulnud?

Nii ja naa. Näiteks toetused on endiselt väiksed ja puuetega inimeste arv kasvab. Väga palju täiendavad meie ridu liiklusõnnetused ja tegu on suhteliselt noorte inimestega. Oleme kogu aeg võidelnud senisest parema ligipääsu nimel avalikesse kohtadesse, kauplustesse, büroohoonetesse, hotellidesse ja see võitlus jätkub.

Mulle meenub seik, kui Pärnu linnavalitsuse eelmisesse asukohta raekojas pidi kaks meest Toomas Mihkelsoni trepist üles kandma, kuna ratastooliga sinna ei pääsenud. Kas linnavalitsuse praegusesse majja saab ratastooliinimene tõrgeteta ja oma asjad kabinettides aetud?

Jaa. Praegu on maja ees korralik kaldtee ja sees lift, millega võib sõita mis tahes korrusele.

Ratastooliinimesed ju lausa testisid ligipääsetavust terves linnas. Millega see lõppes?

Kaardistasime kohad, kus hädasti oleks vaja ligipääsetavust parandada. Vastavad dokumendid esitasime linnavalitsusele. Kuid ratastooliinimesed on puuetega inimestest vaid üks osa, meil on ju 22 ühendust, nagu vaegnägijad, vaegkuuljad, psüühiliste erivajadustega inimesed ja teised.

Kas saab rõõmustada, et pisitasa midagi paraneb?

Ikka saab. Ja just pisitasa. Pisiasjad teevadki enim rõõmu. Näiteks vaegnägijatele on Pärnu linnas juba mitu spetsiaalse signaaliga teeületuskohta ja on lubatud, et neid tekib veel. Valminud Pärnu ümbersõiduteedele pandi kohe need piiksuga foorid üles. Oma töös teeb heameelt see, et näiteks Kilingi-Nõmmel ja Vändra vallas on moodustunud piirkondlikud ühendused. Neid võiks rohkem olla, just kohalike ühenduste kaudu jõuame iga puudega inimeseni.

Mis on kõige suurem mure?

Ikka kõnniteed. Neil on puuetega inimestel raske liikuda: auke täis. Ühistransportki pole meile: madalapõhjalisi busse sõidab väga vähe. Aga lubadus on õhus, et neid tuleb juurde. Olen aru saanud, et meie enda kohus ongi muredest kogu aeg märku anda, muidu ei hakka midagi muutuma. Ja seda oleme teinud.

Kindlasti koos juhatusega. Kui mitu liiget-abilist teil on?

Meil on viieliikmeline juhatus, saame aeg-ajalt kokku, arutame murekohti. Peame nõu ühingute-organisatsioonide esindajatega. Mõttes kiidan neid tihti, kõik on oma ametis pühendunud inimesed.

Üks tublimaid on näiteks kutsehaigete ühendus, mida juhib Siivi Teinfeldt. Iga kuu saavad nad kokku, reisivad palju ja töö käib – nad on üliaktiivsed.

Regulaarselt tegutsevad ka vaegnägijad, pimedate ühingul on oma ruumid, see on nende pluss, neid juhib Juta Adams. Mõlemad mainitud on suured organisatsioonid. Kurtide ühingus on hulk noori mehi ja seal tehakse palju sporti, eest veab Andrus Siig. Kurtide ühing pakub Pärnu linnas viipekeele tõlketeenustki.

Puuetega inimeste taidlus üllatab alati, kui sellest lugeda.

Üle aasta korraldame Pärnus puuetega inimeste kultuurifestivali. Kolm on neid juba olnud. Endalgi päris huvitav vaadata, mida tehakse Pärnu linnas ja maakonnas: on teatrietendused, laulud ja tantsud. Muidugi line-tants, millega kunagi olime ainukesed Eestis.

Ratastooli-line-tantsu juhendab Kaie Seger ja nüüd on see harrastus levinud Tallinna, Paidesse, Tapale, Tartusse. Line-tants on nii kaugele arenenud, et andekamatel on juba võimalik sel alal maailmameistriks tulla. Psüühiliste erivajadustega inimestel püsib trumbina näitemäng, neid juhendab Margus Oopkaup.

Eestis on tekkinud näitetruppe hooldekodudes, nii et on, kellelt mõõtu võtta üle-eestilistel jõukatsumistel. Margus kirjutab ju ise need näidendid, mida mängitakse. Kõik ühendused, pean tunnistama, on oma niši leidnud ja tegutsevad. Tore ju!

Mis tulevik toob?

Koolitusi. Näiteks projektijuhtimise koolitused, seaduste tundmise koolitused. Need on väga vajalikud meie inimestele.

Kas kodunt väljatuleku probleem on endiselt õhus?

No see, et mõni ühenduses kaasa ei löö ja tahab pigem kodus nelja seina vahel olla, on kogu aeg olnud probleem. Eks me püüa kaasata, aga tavaliselt määrab tulemuse inimese oma tahe, ta kas otsustab kaasa lüüa või eelistab istuda kodus. Paratamatu protsess! Vägivaldselt kedagi ju kuhugi ei tiri.

Aga me püüame, sest seltsielu tõstab elukvaliteeti. Teeme vastavaid koolitusi, sekkuvad psühholoogid. See on töö, mida massiga ei tee. See on individuaalne töö.

Kui õnnetud on teie inimesed? Kes ei saa käia, kes ei kuule, kes ei näe.

Sõltub sellest, kas ollakse olukorraga leppinud. Kes ei suuda peast välja visata, et tal on see ja see viga, on kindlasti õnnetu. Kui ta jõuab tõdemuseni, et elu on ikkagi elamist väärt, kaob muserdatus.

Meil on ühendustes kokku ligemale 1000 liiget ja usun, et nad suudavad oma puudest vähemal või suuremal määral üle olla. Nende suhtes, kes aga on end koju lukustanud ja seltsida ei taha, ei julge ma nii kindlalt väita.

Teiegi olete puudega ja ratastoolis. Mis juhtus?

Teenisin Kaliningradis sõjaväes. Veoauto, mille kastis me olime, sõitis vastu puud ja mina sain kaelaluu murru. Seljaaju sai kahjustuse ja sõidan ratastoolis 1986. aastast alates. Praegu olen 47 vana, seega pool elust veeretud ratastoolis. Masendusega oli minu puhul nii, et ennast tapma ma ei kiirustanud. Kogu info, mis minuga edasi juhtuma hakkab, jõudis pikkamööda teadvusse. Olen ikka koduski istunud, Vene ajal polnud ratastoolegi saada.

Aga minu uus elu sai alguse Hiie Martinsoni loodud ratastooliklubist, siis ühinesin puuetega inimestega ja hakkasin kojas käima. Sotsiaalosakonna juhataja Valter Parve ettepanekul sai minust invatakso dispetšer. Elu oli äkki huvitav.

Teil on tore pere, naine ja kaksikud tütred. Kuidas nad elavad?

Usun, et hästi. Naine käib tööl, viieaastased särasilmad lasteaias.

Kas julgesite unistada, et teil võiks nii hästi minna?

Ei vist. Muud saladust minu loos polegi, kui et tuleb saada kokku õige inimesega. See, et on pere ja lapsed, on kohe teine tera. Elul on rohkem mõtet, eelnev tundub hoopis tühjema ja mõttetumana. Lapsed on mul väga abivalmis ja harjunud, et olen ratastoolis. Sel teemal saan neilt palju küsimusi. Vahel läheb lastel mõni asi meelest, siis tullakse vudinal üle küsima. Neil, nagu öeldakse, on isaga juhtunu väga selge. Nad käivad meil tantsutrennis. Muide, tantsin minagi: teen Kaie Segeri käe all ratastooli-line-tantsu.

Üks väga vajalik abimees on mul auto, selleta jääks palju tegemata. Minuga on nii, et ratastoolist vinnan end käte abil autosse, siis ratastool kokku ja sõit võib alata! Suviti üritame koos puhata. Möödaläinud suvel sõitsime näiteks Eestis ja Lätis ringi. Vahva aeg oli.

Kas on olnud küsijaid: kuidas sa, Toomas, nii kaugele jõudnud oled? Ja veel õnnelik.

On ette tulnud.

Mis te neile ütlesite?

Kõik on enda mõtlemises kinni. Kui virised ja jäädki virisema, et elu nii- ja naasugune, pole väljapääsu näha. Kunagi ütles mu hea sõber virisejate kohta: kui ei meeldi elada, sure ära. See on šokeeriv. Aga kui nii öeldakse, paneb suu lukku küll ja mõtlema. Kõik siin elus seisab mõtlemise taga. Usku ei tasu kunagi kaotada, optimismi ka mitte.

Astute oma inimeste ette tervitusega pühapäeval, 2. detsembril Pärnu kontserdimajas, kus tähistate rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Mida olulist toob teile jõulukuu veel?

Sõidu Brüsselisse, kus koguneb puuetega inimeste Euroopa Parlament. Järjekordne katse parandada maailma, kus me elame. Eestist sõidab sinna kümme inimest, Pärnust olen mina. Muide, Brüsselisse tuleb mul üsna tihti sõita.

CV

* Sündinud Pärnus 1965. aastal.

* Lõpetanud Pärnu 2. keskkooli.

* Läbinud 1992. aastal Pärnu majanduskooli raamatupidamise kursused, seejärel KEA erakooli projektide koostamise ja asjaajamise kursused ja aastatel 1997–1998 Eesti liikumispuuetega inimeste liidu ja Rootsi DHRi korraldatud kursuse „Invaorganisatsiooni juhtimine ja invapoliitika“.

* 1999. aastast juhib Pärnumaa puuetega inimeste koda.

* Abielus, kaksikute tütarde isa.