Arne Lauri, “Valguse planeet”

Silja Joon
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Arne Lauri, “Valguse planeet” on süntesaatori, kitarri ja vokaali sümbioosis meditatiivse meeleoluga lüüriline sooloplaat.

Läänes levis krišnaiitide liikumine esmalt hipide seas ja see sobitub tänapäevalgi multikultuursetesse suurlinnadesse, pakkudes Krishna-tunnetuse vabastavat meelsust meie kurja ajastu materiaalse elu illusioonidest, halvast väest ja egost. Nii usuvad krišnaiidid ise.

Eesti krišnaiitidel on vedanud, et nende liikumise üks võtmeisik on karismaatiline muusik Arne Lauri, kes on inspireeritud väidetavalt 5000 aastat tagasi Indias elanud eepose “Mahabharata” legendaarsest kangelasest ja jumaluse taassünniks peetud kuningapoeg Krishnast.

Ehkki lillelapselikult mõjuva kultuse esindajad laulavad ja tantsivad tänavatel Krishna auks ega tarbi alkoholi, narkootikume, tubakat ja kohvi ning väldivad olenditele kannatuste põhjustamist, on Arne Lauri loominguline ja mänglev natuur liiga jõuline, et püsida ühe religioosse kogukonna piirides. See ulatub omaette nähtusena eesti kerge muusika üldpilti. Seda on näidanud korduvad ülesastumised Eurovisiooni laulukonkursi eelvoorudes. Laiemale publikule meenub ilmselt tema etteaste 2007. aasta eurolaulu konkursil, kus ta esines ansambliga Deva Deva Dance.

80ndatel tegutses Lauri poproki ansamblis Just Knud Qvikstad. 90ndatel elas mõnda aega Itaalias, kus töötas tantsija ja koreograafina. Mees peatus mõne aasta aašramis, kust sai alguse ka tema armastus India traditsioonilise muusika vastu – sellest kogemusest sündis ansambel Bhava ning CDks vormunud muusikalooming.

Mõistagi on Arne Lauri uue plaadi looming pühendumuslik. Ehkki see muusika on väljaspool religioosse muusika kaanoneid, on muusika sündinud jumalikkusele suunatud elunägemisest ja kantud bhakti-jooga ideest, mis peab ülimuslikuks vaid armastust. Plaadi üldmeeleolus on vihjeid Sven Grünbergi loomingule, seal on kosmilist dimensiooni, muinasjutulisi luulepõikeid.

Lood on ühelaadses rütmis, ükski lugu ei lõhu harmooniat. Esitus on trubaduurile omaselt kirglik ja jõuline, olemata samal ajal pealetükkiv. Omaloodud viisid on taustaks sõnadele, mis ongi Arne Lauri sõnum ja tegelikkus.

Plaat sobib unistajahingest romantikule, müstikule, kes ei karda põigata vaimusilmas hetkeks krišnaiitide paradiisi Golokale, kus pidavat olema mõttepärlitest majad ja kasvama soovidepuud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles