Mitmekülgse kirjaniku ja kunstniku Aapo Ilvese luulekogu “Tulen öösel sulle koju” võtab kokku viljaka autori loomesuunad ja pilt temast kui lihtsalt muheda keelega sõnakeerutajast on kerge hajuma.
Kikilipsuta karvane elukas
28. juuli 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilves on omamoodi fenomen tänapäeva eesti kirjanduses. Ta on rohkem olemas ja meie kõrval kui nii mõnigi teine, kuid teatakse teda pigem teisejärguliste faktide ja seikade järgi, nagu näiteks punane juuksepahmakas, elukoht Räpinas ja aastaringne olesklemine Maarjamaa eri paigus.
Kelle laulu laulad
Meie kõrvus istub Ilves sageli, sest arvatavasti on ta üks sisukamaid ja viljakamaid laulusõnade autoreid eesti muusikapildis. The Sun, Eliit ja kes iganes kõik veel on tema häälikud kummitama häälitanud ja sealt neid enam välja ei saa. Võtkem kas või geniaalse “Väikeste linnade mehed on lollakad”, mille on surematuks laulnud Jaan Pehk. See on liiga ilus, lõbus, liiga kurb. “Tulen öösel sulle koju” sisaldabki muu seas laulutekste, millesse raamatusse köidetuna on parem süveneda kui raadiost Tanel Padari laulu kuulates.
Kui Padar laulab, et kuu on päike, siis mõtled eelkõige, et rokimees on lihtsalt segi ja ümised temaga kaasa kas või igatsusest, et endal nii huvitav elu pole. Loed aga Ilvese raamatust nimetatud laulu sõnu “Elada vaid, et käia tööl / töötada või, et lahti saaks / lasta vöö valguses valge kuu” (lk 90), ketrub ajus lahti sügavam sisu ja viib mõtted sellele, miks kuramuse pärast kogu oma elu tööga peab täitma, muud nagu polekski.
Laulutekstid, nii teiste kui Ilvese enda poolt kenaks lauldud, moodustavad autori loomingust siiski väiksema, kuigi tuntuma osa. “Tulen öösel sulle koju” toekam osa on tõsised luulemõtisklusest elust meie ümber ja selle mõttest üleüldse. Ilves harutab olemist lahti läbi portreede, näiteks väiksest maksupetturist: “olen väike maksupettur / tõmban tillist eesti riiki” (lk 35) ja väiksest kriminaalist: “olen väike kriminaal / viibin vangitornis / sest mul maksmata banaan / unus ostukorvis” (lk 34). Sama jätkub luuletustes “Väike varganägu”, “Talisportlane”, “Maletaja” ja “Väike politseinik” (lk 37-40).
Natuke contralik näib, aga las ta näib, sest Contra ongi vaese mehe Ilves, kes omakorda – aga vaid lõbusate vemmalvärsside asjus – on vaese mehe Olavi Ruitlane, kes omakorda on vaese mehe Pehk, kes omakorda on vaese – väga vaese, nii vaese, et isegi telekat ei jaksa osta – mehe Contra. Asja mõte seisneb selles, et rahval on vähe raha ja rikka mehe kirjanik on Eestis ainult Armin Kõomägi.
Jäädvustus iseeneses
Elust enesest kõnelevad tekstid pole sugugi nii lõbusad, kui ehk Ilveselt ootaks või kardaks, lüürilisi mõlgutusi ja tumedamatki irooniat jagub piisavalt sõnamängude ja aasimiste vahele. Viimaste kohta arvas Jürgen Rooste Sirbis (22.05.2009), et “ent riimitud naljad, mis pole väga naljakad, ja naasama vemmaldamine võinuks raamatust “Tulen öösel sulle koju” välja jääda”.
Sellega on nii ja naa. Eelkõige on raamat siiski kokkuvõte ja jäädvustus Ilvese mitmeaastasest tegevusest, pole ju tal korralikku luulekogu (kaantevahelisi ühisesinemisi on ikka ette tulnud ja proosat ning näidendeidki ilmunud) enam kui kümne aasta jooksul väljunud.
Andra Teede toimetatud “Tulen öösel sulle koju” peamine väärtus jääb fakti, et Ilvese looming on kaante vahel ja laseb antoloogiana paremini mõista selle nähtuseks kujunenud andeka mehe tegevusi ja ütlusi. Tema kunsti tahtnuks raamatus enamgi näha.
Omaette komplekti moodustab raamatus murdeluule, kuid need, kellel lõunaosariikide keele mõistmine pärsitud, jääb see osa paraku vahele. Murdeluulet on seda mitte mõistval inimesel parem kuulata kui lugeda, intonatsioon mängib tähendused kätte. Seega, kel vähegi võimalust, võtku 7. augustil suund Käsmusse, kus toimub Viru folk, millel kell 19 esinevad Ilves ja Veiko Märka.
Kas me saame teada, kes on Aapo Ilves? Usutavasti saame. Autor tuleb meile isegi poolele teele vastu: “mina ei taha olla ei ole / eesti kirjanduse navitrolla / jaagupkreem savisaar / hassokrull ellekull / mutt koer kala // mina olen eesti kirjanduse ilves / kikilipsuta karvane elukas / tules ei upu vees ei põle / ilus loom // anna ainult aega / too oma tütred minu kihude altarile / sest neil on seal hää” (lk 14).