Kui pärnulanna Tiina Liinak (30) möödunud jõulude eel järjekordsel Stockholmi-reisil punase ninaga Ruudolfid valmis heegeldas, ei osanud ta ilmselt aimata, et tema väljamõeldud nimega motiivisokkidest kujuneb hitt ja need jõuavad paljude Eesti jõuluvanade kingikotti.
Kes nüüd arvab, et naine endadisainitud sokkidega äri tegema hakkas, eksib. Käsitöölembene Tiina riputas Ruudolfite tegemisõpetuse mullu loodud Isetegija käsitööfoorumisse üles ning soovijad saavad ise selle eeskujul omale sokid valmis pusida.
„Mul on alati mitu asja korraga pooleli ning lõngakerasid võib kodus kõikjalt leida,” naerab naine. Kõige südamelähedasem on talle heegeldamine, sest ei ole sellist asja, mida pole võimalik heegelnõelaga teha. Peale selle meeldib Tiinale kaarte meisterdada, kuid see hobi on siiani avalikkuse eest varju jäänud.
Isetegemine on menukas
Käsitööpisik süstiti Tiinasse juba lapsepõlves. Päris pisikesena veetis ta palju aega vanaemaga, kellel alati oli mõni poolik kudum või tikkimistöö näppude vahel. Suuremaks saades käis tüdruk pärast kooli rahvakunstimeistrite koondises Uku ema töö juures ja imetles kauneid käsitöid.
Isetegemine jäi soiku kooliajal, sest nagu paljudele ei meeldi lugeda raamatuid kohustuslikus korras, ei tahtnud Tiina käskimise peale käsitööd teha. „Vastumeelne oli meisterdada patja, kui ise oleks tahtnud tekki heegeldada,” toob ta näite.
Käsitöökirele puhus uue hoo sisse Isetegija foorum, kus näputöölised, alustades puutöötegijatest ning lõpetades kudujate-heegeldajatega, saavad kogemusi vahetada ja üksteisele nii nõu kui jõuga abiks olla. Pool aastat tagasi loodud suhtluskeskkonnal on nüüd ligikaudu poolteist tuhat kasutajat, see annab aimu isetegemise populaarsusest.
Tiinat tuntakse internetisuhtluskeskkonnas ja käsitööüritustel peamiselt Susa nime all. Küsimuse peale, millal teda viimati Tiinaks kutsuti, jääb naine hetkeks mõttesse. „Kodus, foorumis ja sõpraderingis olen tõesti pigem Susa,” muigab ta. „Kui keegi kutsub eesnime pidi, on tavaliselt tegemist ametliku pöördumisega.”
Isetegijas on ajaveebide ehk blog’ide nurgake, kus iga soovija saab enda valminud asju teistelegi näidata ja kaasfoorumlaste meisterdustest ideid ammutada. „Käsitöölisi on läbi aegade alati olnud, kuid enda pere tarbeks vaikselt asju nikerdades ei paistnud nad väga silma,” räägib Tiina. „Nüüd on Isetegija näol olemas koht, kuhu sama hobiga inimesed koondada. Blog’i pidamine on menukas, sest niimoodi saab oma töödele tagasisidet teistelt kasutajatelt, tunnustust ja häid soovitusi.”
Foorumikaaslastega võetakse tihtipeale ette ühisüritusi, millest kõige ulatuslikumad on siiani olnud heategevuslike lapitekkide meisterdamised. Äsja heegeldati kaks kirjut lasteteemaliste motiividega tekki, mida aitas teha ligi 40 inimest kõikjalt Eestist.
Kõik 126 valmis tekilappi kogus kokku Tiina. Ühe tekkidest heegeldas ta valmis ise, teise tegemiseks veedeti isetegijatega mõnus töine laupäev. „Lapid saadeti mulle postiga ja kogu veebruarikuu käisin postimajast nelja-viie kaupa pakke välja võtmas,” seletab ta. „Sealsed töötajad võisid pead murda, mida mulle pidevalt selliste väikeste ümbrikega saadetakse.”
Mõlemad tekid lähevad heategevuseks, kuid kes täpselt nendest edaspidi rõõmu tunneb, on praegu lahtine. Pisikesi tekke õmmeldakse kambakesi Tallinna lastehaigla enneaegsete laste osakonnalegi, kus värvilised lapitekid kõige pisemaid ilmakodanikke soojas hoiavad.
Suuremate tekkide tegemine saab hoo sisse uuesti sügisel, sest huvi projekti vastu on suur. „Paljud on öelnud, et võtaks meeleldi osa, kuid suvel on palju muid toimetusi,” räägib Tiina.
Ideid on rohkesti
Tiinat võib julgelt pidada Isetegijas ja virtuaalsel käsitöömaastikul menukaimaks meistriks. Naine pole kitsi oma leide teistega jagama ning tema avastatud põnevad mustrid on kiiresti popiks saanud kogu Eestis. Paar nädalat pärast seda, kui ta oli riputanud oma ajaveebi volangsallide mustri, olid niisugused sallid käsitööpoodides müügil.
Talle endale meeldib mustrilt järjeajamise asemel hoopis uusi töövõtteid katsetada ning oma ideid realiseerida. Viimane suurem pusimine oli pisike triibuline hobune nimega Kass.
„Tegelikult hakkasin kassi heegeldama, kuid keha venis natukene pikaks ja nii temast hobune saigi,” pajatab Tiina. „Pead heegeldasin ja harutasin mitu korda, enne kui pea moodi tuli.”
Parajasti on Tiinale kõige rohkem meelt mööda vanutamine, tema teeb niimoodi kotte. Heegeldab heidest tooriku ning paneb pesumasinasse vanuma. Tiina sõnutsi on selle tehnika juures kõige põnevam üllatusmoment, sest kunagi ei tea täpselt, mis masinast välja tuleb.
Just kotid on need, mille järgi isetegijad Tiina tänaval ära tunnevad. Kunagi heegeldas ta omale punastes toonides koti, mis piltide pealt on tuttavaks saanud paljudele käsitööhuvilistele. „Mitu on öelnud, et nägid tänaval Susa kotti ja tundsid mu selle järgi ära, kuid ligi tulla ja juttu rääkida pole veel keegi julgenud,” muigab ta.
Valminud asjadel on igaühel oma saatus: osa läheb kingituseks, osa isiklikku kasutusse. On neidki, mis esialgu jäävad seisma. Müügimõtteidki on Tiina mõlgutanud, kuid mõteteks on need siiani jäänud.
„Muidugi oleks tore omada käsitööpoodi, kuid müügiks peaks tegema ühte toodet mitu tükki,” seletab Tiina. „Mina aga tahan iga kord erinevat asja teha, sest ideid on rohkem, kui teoks teha jõuan.”
Ühte ja sama eset suuremas koguses on taoma jutu järgi teinud vist üksnes mullu detsembris, kui koerte varjupaiga heategevusliku käsitöömüügi tarvis salle heegeldas.
Põhjamaad köidavad
Käsitööhõnguliseks hakkab muutuma Tiina teinegi hobi - reisimine. Enne välismaale sõitu uurib ta üha sagedamini, kus asuvad sihtkohas käsitööpoed ja kas sealt midagi põnevat leiab.
Tiina üks lemmikpaiku on Stockholm, kuhu nagu väevõimuga tagasi kisub. „Olen seal nii palju käinud ja laevalt maha tulles tunnen alati, nagu oleksin koju jõudnud,” jutustab ta.
Tiina erinebki tüüpilisest eestlasest selle poolest, et kui too eelistab puhkust veeta võimalikult soojas kohas, siis Tiinat paeluvad just põhjamaad oma fantastilise loodusega. Ning inimesedki on põhja pool teistsugused.
„Olen Egiptuses käinud ja seal oli tore, kuid lõunamaalased on minu jaoks pealetükkivad, teise temperamendiga,” leiab Tiina. „Siin ollakse vaoshoitumad.”
Igalt välisreisilt toovad nad abikaasaga alati kaasa kaks karvast mängukassi: ühe punase ning teise musta. Nendest on moodustunud väärikas kollektsioon, mis täieneb iga aastaga.
Käsitöö pole sugugi Tiina ainuke harrastus. Kuid kõik tema hobid on omavahel tihedalt seotud ja tähelepanelik lugeja sai kindlasti aru, miks hobune nimega Kass algul hoopis nurruv neljakäpaline pidi olema.