GPS-seadmete levik on Eestiski populaarseks muutnud geopeituse, mida mängides saavad aega veeta nii lapsed kui täiskasvanud.
Geopeitus võimaldab aardeid leida igast Eesti nurgast
14. veebruar 2010, 20:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aardeotsimine pole sugugi vaid vanade põnevusromaanide teema. Kui huvilisel vähegi otsivat vaimu ja seiklusjanu, saab ennast aardejahil proovile panna tänapäevalgi. Kullapadasid ilmselt välja kaevata ei õnnestu, aga põnevaid leide on Eestis peidus tuhandeid.
Sõjaseade mängijate käsutuses
Ameeriklaste välja mõeldud GPS (ingl k Global Positional System) oli algul kasutusel armees, tsiviilellu jõudis leiutis 1990. aastate lõpus, 2000. aastatel võeti ära segajad. Praegu võimaldavad GPS-seadmed, mis kasutavad sidesatelliitide ja maapealsete tugijaamade abi, leida objekte paarimeetrise täpsusega.
Geopeitus on värskes õhus aardeotsimismäng, kus osalejad kasutavad GPSi või muid navigeerimistehnoloogiaid või täpseid maakaarte, et peita ja otsida aardeid.
Mängu mängitakse umbes 220 riigis, kokku on Eestis peidetud tuhatkond ning maailmas ligi miljon aaret. Eesti mängijad on koondunud internetilehele www.geopeitus.ee, rahvusvahelisele geopeituse lehele www.geocatching.com on dubleeritud Eesti aardedki.
GPS-seade maksab paar tuhat krooni. Kallimad, 5000 - 10 000 krooni maksvad seadmed mõõdavad näiteks õhurõhku, kõrgust maastikul. Võimalik on mängida autode ja mobiiltelefonide GPSi-dega või üldse ilma seadmeteta, kui aarde asukoht on küllalt täpselt kirjeldatud või foto lisamisega leidmine lihtsamaks tehtud.
Geopeituse mängimiseks tuleb kõigepealt kodulehelt vaadata, millisesse endale sobivasse piirkonda aardeid otsima minna. Aardeid leiab kõikjalt: linnadest ja nende lähedalt, looduskaunitest kohtadest, vaatamisväärsuste juurest, aga metsast ja rabastki.
Aarded filmikarbis
Peitja valmistab aarde. Ilmastikukindlasse plastkarbikesesse (kas või filmirulli karpi) pistetakse pliiats ja paber ehk "logiraamat", kuhu iga leidja saab oma andmed kirja panna. Samuti võib karpi panna esemeid: münte, märke, tikutoose, küünlaid, kujukesi.
Peitja valib toreda koha, kuhu aare varjule seada. Peita püütakse nii, et otsijad saaksid midagi uut teada kultuurist ja ajaloost või satuksid lihtsalt ilusatesse kohtadesse. Näiteks Pärnus on aarded Am-mende villa, Punase torni ja Vana-Pärnu muuli lähedal. Aare ei tohi olla nähtav mugudele - geopeitusega mitteseotud inimestele.
Järgmiseks salvestab peitja oma aarde täpsed koordinaadid enda GPS-seadmesse ning laeb need üles geopeituse leheküljele, lisades peidukoha lühikirjelduse, legendi, foto või muid vihjeid. Aarde juurde tekivad kodulehel lingid, mis näitavad selle asukohta maa-ameti aerofotodel, Google Mapsi ja Regio kaartidel.
Otsijad laevad omakorda kodulehelt koordinaadid enda GPS-seadmetesse või trükivad välja asukoha kaardil. Ja varsti on esimesed aardejahtijad kohal. Leidja kirjutab "logiraamatusse" nime ning jätab foorumisse kommentaari, kas aare leiti ja mis seisus see oli. Karbist võib võtta ühe eseme ja jätta ühe asja asemele.
Seikluslik vaheldus
Matkajuht Argo Linnamäe kasutab GPS-seadmeid oma igapäevatöös, kuid geopeituses osaleb oma lõbuks. "Mäng aitab elu seikluslikumaks teha," seletas ta. "Näiteks olen Tartus mingeid asju ajamas, mul jääb paar tundi vaba aega ja võtan lähima punkti ette. Saan aega sisustada, samal ajal linna tundma õppida. Kuna mängijad omavahel ei konkureeri ja punkte ei korja, on mängus võistlusmoment eelkõige iseendaga. On küll neid, kes püüavad aarde leida kõige esimesena: nii kui kodulehel uus aare üles pannakse, on vahel juba järgmisel päeval asi leitud."
GPS-seadmeid saab rakendada muude mängude korraldamisekski, näiteks on Linnamäe peitnud väiksemale seltskonnale aardeid või ristsõnaküsimusi paari jalgpalliväljaku suurusele alale. "Võistkonnaga on põnev otsida: mõni hakkab GPSi järgi punkti välja peilima ja teised on "silmadeks"," selgitas ta mängu põhimõtteid.
Karjatüdrukut otsimas
Linnamäe jutu järgi ühendab aardeotsijaid seiklusvaim. Geopeituse kodulehel jutustavad mängijad, kuidas tundide viisi trambitakse metsas või rabas, üritades leida õiget puud või kivi, tiirutatakse pealampidega pimedas ümber mõisavaremete või varitsetakse linnatänaval muguvaba hetke mõne müüri lähemalt uurimiseks.
Tihti on aarded peidus ajaloo või legendidega seotud paikades. Peitja võib vihjeks kirjutada koha ajaloost või läbi lillede kirjeldada aarde asukohta.
Kas tekkis huvi proovida?
"Karjatüdrukuga kohtudes sai selgeks tõsiasi, et ta polegi mugu. Kuhugi lähedusse on peidetud aare, mille avaldamise ta lahkesti mulle usaldas. Varanduse leidmiseks tuleb kõigepealt üles otsida tüdruk. Ta on üsna pikka kasvu ja sihvakas piiga. Võib juhtuda, et ta kusagil läheduses karja ajab. Uurige, mitut patsi ta kannab (vastus=X). Uurige valget tahvlikest ja tuvastage joonte hulk ridade all (vastus=Y). Arvutuse X+Y teostusel jõuate varanduseni."
Selliste vihjete ja koordinaatide abil on võimalik jõuda Karjatüdruku aardeni, mis peidetud Abja-Paluoja kanti.