Mul, pensionäril, on elus veel üksikud klassikaaslased. Meie hulgas oli heasoovlik, armas kaaslane, kes pensioniaastatel hoolitses meie kooshoidmise eest. Leidis ikka aega helistamiseks ja küsimiseks, kuidas läheb, ja andis teada, kuidas teistega lood. Tervis polnud tal enam hea ja kohtumistel käis ta vanaaegse Mary Poppinsi moodi vihmavarjuga, millele hea toetuda. Et ta elas Tallinnas, oli meie suhtlemine peamiselt telefoni teel ja nii ei teadnud ma alati, kuidas tal tegelikult läheb. Harvadel kohtumistel varjutas kohtumisrõõm tõsisemad probleemid.