Kirjutan ühest ebameeldivast juhtumist minuga. See juhtus neljapäeval, 20.märtsil.
Ebameeldiv kogemus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõime linna trenni oma lapselast 50 kilomeetri kauguselt maakohast, kus meie lapselaps vanavanematel koolivaheajal külas oli. Kui maainimene linna sõidab, siis mitte tühja, vaid ikka pikk nimekiri kaasas, mis kõik vaja osta ja "korda" ajada. Nii me ka enne lapselapse trenni minekut varakult linnas.
Kammisime Kaubamajakas poode läbi,sest mu lastelastel järjest sünnipäevad tulemas. Jukust ostsin oma tütrepojale metallist konstruktori. Siis tormasime Rimisse, et sealt väikesele võimlejale kehakinnitust kaasa osta, sest oli ta ju hommikul ainult hingepidet meil söönud ja ema alles õhtul pidi ta koju viima.
Ostsime siis oma toidukaubad Rimis ära ja kassasse. Meil peres on tööjaotus, et mina kassas maksan ja abikaasa läheb siis "lindi" otsa kaupa kotti laduma. Läksin teda õpetama, et kuhu miskit panna, et lapse asjad eraldi tuleks panna. Miski piiksus. No nüüd terve ilm piiksub, kõik moblad ja särgid- värgid. Astusin tagasi kassiiri juurde ja sooritasin ostetu eest makse. Tulin turvapostist mööda (mida ma nüüd esimest korda oma elus üldse märkasin), seal vilkus punane tuli ja jälle piiksus. Kohe muidugi oli mul vastas turvamees ja palus mul kaasa tulla. Siis sammus väärikal sammul veel üks turvamees meile vastu ja nii kahe mehe saatel mind "ühiskonnast" isoleeriti", kui potentsiaalne varas.
See toimus minu jaoks nii kiiresti, nii arusaamatu oli see ja kuna ma pole iial midagi veel varastanud, siis ma ei läinud endast välja, ma ei pahandanud, ma ei hakanud vastu. Juurdlesin meeleheitlikult, et mis see siis olla võiks.
No seal läbiotsimiskonkus võtsin ma oma koti seljast maha. See mul alati rihmaga üle õla, et käed vabad oleks ja siis piikus see kott. Võtsin rahakoti ja pakkusin seda - ei piiksunud. Siis võtsin kotist selle Jukust ostetud konstruktori ja see piiksus.
Võeti siis see piiks maha, kontrolliti veel kotti ja öeldi, et kõik korras, oli eksitus. Minuga oldi viisakas, ma ei heida neile midagi ette. Ja mul oli kohutavalt kiire, sest lapselaps, kelle pärast me linna sõitsime, kippus juba trenni hiljaks jääma.
Mis mul siis mureks? Aga nimelt see, et kui ma oleksin Pärnu linna kodanik ja ikka juhtuvad tuttavad, naabrid, töökaaslased ja kes iganes nägema, kui kontrollpost piiksub, sind viiakse kahe turva vahel minema, lapselaps (kaheksaaastane) näeb oma vanaema ära viimist, tagatoas öeldakse mulle, et vale häire. Aga kõik selle nägijad ei tea ju seda.
Nüüd ma siin koduseinte vahel mõtlen, et kuidas ikka sellised asjad üldse saavad juhtuda. See Juku kauplus ju pidi ometi selle piiksu sealt maha võtma. Siis peaks olema ka poodi sisenedes olema selline piiksu post, et ma kohe,enne teise kauplusse sisenemist tean, et olen kahtlusalune ja klatin enne.
Ja veel üks mõte minu tütrelt, et võiks läbi valjuhääldi näiteks öelda, et sorry, me palume selle naise ees vabandust, oli eksitus ja ta ei varastanud.
See oli minu elus jälle uus kogemus, suht vanamutil juba, ja nendin, et ikka ebameeldiv küll.
Mulle öeldi,et ikka juhtub, aga mina ei taha, et minuga nii juhtub. Ebameeldiv ja väga piinlik vahejuhtum.
Nii et kulla inimesed, kui näete, et mõni sedasi "rajalt" maha tõmmatakse, siis ta võibolla ikkagi polegi varas.