Valgevene dilemma

Edward Lucas
, Briti ajakirja The Economist ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valgevene president Lukašenko koos poja Nikolaiga kartulivõtul presidendi residentsi lähedasel põllul.
Valgevene president Lukašenko koos poja Nikolaiga kartulivõtul presidendi residentsi lähedasel põllul. Foto: Reuters

Mikalai Statkevitš, Mikalai Dedkov, Ihar Alinevitš, Jauhen Vaskovitš, Artjom Prokopenko ja Juri Rubtsov on läänes tundmatud. BBC World Service’i raadio uudistesaates mainiti küll hiidpanda tiineks jäämist Washingtoni loomaaias, ent eelnimetatud meeste, Valgevene poliitvangide vabastamine laupäeval uudisekünnist ei ületanud.

Keegi ei tohiks arvata, et Valgevene autoritaarne liider Aleksandr Lukašenko on äkitselt demokraadiks muutunud. Kuue poliitvangi vabastamine on tingimus, mille täitmist on Euroopa Liit Minskilt suhete parandamiseks pikka aega nõudnud.

Statkevitšit, kunagist presidendikandidaati, on nelja-aastase vangistuse ajal üles näidatud väärikuse ja meelekindluse eest mõnikord nimetatud Valgevene Mandelaks. See võrdlus on eksitav. Lukašenko ei kavatse pidada läbirääkimisi võimust loobumise üle, nagu tegi LAVi rassirežiim. Poliitvangide vabastamine on kosmeetiline, mitte strukturaalne samm.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles