“Näete, siin on selgelt kirjas, et laskeharjutused toimuvad viienda veebruarini, mina aga ei tohi esimesest veebruarist jalaga enam oma metsa astuda, inspektorid käivad passimas, et trahvi teha,” on Lillemets nõutu, näidates Kikepera harjutusväljaku graafikut käsilaskerelvade kanonaadi saatel.

Majanduslik kahju

“See, et Kikeperas on lasketiir, on väga hea, see on riigikaitse ja selle üle ei ole küsimuski, aga seadustes on väga suured käärid riigi ja inimeste vahel,” lausub Tanel Lillemets, Olevi talu perepoeg.

Isa ja poja jutu järgi ei ela metsis enam 10–15 aastat seal, kus keskkonnaameti kinnitusel on Lutsu metsise püsielupaik ja mille sihtkaitsevööndis tõdeb erametsaomanik nukralt, et majandamata roheline kuld mädaneb oma silme all.

“Metsise püsielupaikades on majandustegevus, sealhulgas raietööd, piiratud selleks, et vältida lindude häirimist pesitsusperioodil, mis algab mänguga juba veebruaris,” selgitab keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Kadri Hänni.

Inimeste viibimine sihtkaitsevööndis on keelatud 1. veebruarist 30. juunini, piiranguvööndis on luba viibida aasta läbi. Lillemetsale kuuluv Põndaku katastriüksus jääb tervikuna sihtkaitsevööndisse, kus majandustegevus on keelatud.

Olev Lillemets näitab 2005. aasta kirja, mille sisu kehtib ja mis kinnitab must valgel, et “Pärnumaa keskkonnateenistus keelab tuulemurru koristamise Põndaku maaüksusel, kuna see seaks ohtu teise kategooria kaitsealuse liigi. Tuulemurru maht teie maaüksusel on väike ning selle koristamata jätmisest ei tekiks ei keskkonna- ega majanduskahju”.

Tanel Lillemets ei saa aru, mille järgi on keskkonnaametnik tuulemurru mahtu hinnanud. Põndaku maaüksus koos Lutsu sihtkaitsevööndiga on 12,7 hektarit suur ja kasvava metsa varu on hinnanguliselt 3100 tihumeetrit.

“Kuidas saab selle ala peal olla tuulemurru maht väike ja kuidas me ei saa majanduslikku kahju? Lasteaialastele räägite seda juttu või?” ütleb Tanel Lillemets nördinult. Ta toob lagedale metsamajandamise kava ja rehkenduse, mille järgi nende majanduslik kahju on küttepuudeks arvestatuna ligikaudu 180 000 eurot. Kahju on veelgi suurem, sest Lutsu metsise püsielupaik ei ole Natura-võrgustikus ja seetõttu ei saa omanik hüvitist. Tõsi, maamaksust on ta vabastatud.

Aegunud piirid

“Püsielupaiga piire vaadatakse ikka üle, eriti kui selgub, et metsise elupaigaks on hoopis püsielupaigast välja jääv mets ja see neile tõesti sobib,” väidab Hänni.

Vastupidisel arvamusel Euroopa suurima kanalise elupaiga piiride ülevaatamisest on Olev Lillemets, kes maainimesena lähtub looduses toimuvast. “Linnud kolivad sinna, kus on raiutud mets, seal padrikus elavad ainult metssead, ja need on sellised loomad, et kui lind teeb sinna pesa, sööb ta selle ära,” seletab ta. “Keskkonnaametnikud ütlevad, et seal säilitatakse olemasolevat loodust, aga lind ei taha elada 120aastase männi otsas, tema tahab noort mändi.”

Olev Lillemets on kindel, et looduskaitseobjektide valiku üle peaksid otsustama kohalik metsa- ja jahimees ning omavalitsus, sest seda otsust ei saa teha soojas toas arvuti taga kaarte vaadates.

“See on topeltmoraal,” ütleb MTÜ Ühinenud Metsaomanike konsulent Kadri-Aija Viik. “Metsise kaitsekorralduskavas on hinnang, et vähemalt veerandilt senini hinnatud metsise aladelt on metsis kolinud mujale, see on “saavutatud” rangete piirangute seadmise ja keelamisega, mis on püüdnud sundida metsiseid elama surnud ja mahalangenud puudega metsas, kus kiskjate arvukus on suur ja toidubaas olematu. See ongi põhjus, miks metsis otsib avaramaid alasid.”

Surju vallas on teisedki peale Lillemetsade kogenud, kuidas metsisekuked lausa keset küla ennast kevaditi puhevile ajavad, inimest pelgamata.

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna elurikkuse peaspetsialisti Agu Leivitsa jutu järgi tulevad inimasustuse lähedale niinimetatud hullud metsised, enamasti noored kuked, kes mängus löögile ei pääse.

“Sellise metsise erakordse julguse võib esile kutsuda ka mängu pidev segamine või mängupaiga hävimine näiteks metsaraie käigus. See põhjustab lindudel hormonaalseid hälbeid ja nii võivadki hullud metsised mänguperioodil sattuda inimasustustesse või nende lähedale,” väidab Leivits.

Kostab kaugele

Lillemetsad nendivad, et Surju vallas on iga nurga peal looduskaitseala. Nende sõnu kinnitab Viik, kes näitab kaarti, mille järgi asub Surju kant metsise paiknemise mõttes Pärnumaal ja riigiski kõige tihedamas piirkonnas. Riigis on metsise püsielupaiku eramaal 9200 hektaril ja sihtkaitsevööndisse jääb majandustegevuse keeluga eramaid 2200 hektarit.

“Osa nendest ei ole Natura-alad, kus omanik saab kompensatsiooni, neil on vaid vabastus maamaksust,” täpsustab Viik, kelle väitel võitleb Eesti erametsaliit aastaid selle eest, et tagada õiglane kompensatsioon võrdselt kõikidele kaitsealadele.

Hänni sõnade kohaselt asub Lutsu laskeväli kui väike osa Kikepera harjutusväljakust Lutsu metsise püsielupaigast umbes kilomeetri kaugusel ja laskevälja alal ei ole metsise elupaika registreeritud.

“Seetõttu ei ole põhjendatud laskeväljal samade ajaliste piirangute rakendamine nagu liigi püsielupaigas,” märgib Hänni.

“See, et laskeala häiriks metsist vähem kui maaomaniku tegevus oma metsas, on põhjendamatu arvamus,” leiab Viik ja kinnitab, et tema koju ligemale seitsme kilomeetri kaugusele on toimuv suurepäraselt kuulda.

Hänni sõnade kohaselt on Kikepera harjutusvälja idaosas metsise elupaik registreeritud ja seal ei ole Kikepera harjutusvälja arendusprogrammi keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande kohaselt õppused lubatud 1. veebruarist 31. augustini. Samal ajal on keelatud viibida metsise mängualal, mis jääb Kikepera harjutusväljaku piiresse.

“Nende piirangutega hoitakse ära peamine häiring, mis metsisele harjutusväljal avalduks,” märgib Hänni.