Need võimaldavad katta kangaga kaableid, trosse ja voolikuid ning teha unikaalset tellimustööd sisekujundajatele ning vanatehnika sõpradele.

Viik on ameti poolest puidutisler ja töötab juba kaks aastakümmet Endla teatris puusepana. Lavadekoratsioonide ehitamist pole võimalik kusagil õppida, oskused omandatakse töö käigus. Pidevalt läheb tarvis ülimat leidlikkust ja loovat mõtlemist käsikäes tehniliste oskustega.

Viigil on selle kõrval palju toredaid hobisid, millest üks on vanatehnika. “Mul on kolakorjamise viga alati küljes olnud,” muheleb Viik. Tal on väike kollektsioon sõjaeelseid juuksurifööne – perekonna liinis alles hoitud –, samuti mõni taastatud tsikkel.

Ainulaadne vanatehnika on koguja taastatud saapapaela punumise masinad: kaks enam kui sada aastat vana masinat jõudis Viigini vanaraua kokkuostupunktist. Ta räägib, et vanavarahuvilised käivad omavahel läbi ja pakuvad oma ringkonnas, mida osta, müüa, vahetada.

Saapapaela punumise masinad on valmistatud 1900. aastal. Masinad olid katki ja tuli hakata leiutama, kuidas need üldse töötavad.

Tööpõhimõtte leidis Viik Youtube’ist. Meistrimees tegi uued poolid – tal ei olnud isegi näidist ees.

Järgmine mõistatus oli, kuidas niit masina peale saada. Abikaasa märkas, et osa pindadest on pisut rohkem kulunud, ja mõistatus sai lahendatud. Puuvillast niiti leiti piisavas koguses teise ringi kauplustest. Ainuüksi masina seadistamine võtab kolm tundi.

Paelapunumise masin töötab mootoriga ja punumine on päris äge vaatepilt: masinad töötavad mootori jõul ja seiskuvad automaatselt, kui niit peaks katkema. Masinal on kaks ketast, mis töötavad planetaarsel põhimõttel, liikudes vastassuunaliselt: sisemine ketas üht- ja välimine teistpidi.

Ketastel on ringiratast niidipoolid: kaheksa pooli kummalgi kettal. Kui masin tööle lülitatakse, algab punumine. Masin koob justkui tibatillukest sukka. On võimalik kududa saapapaela moodi paela, samuti lasta masinal punuda ümber eri jämedusega südamiku. Südamikuks sobib nii nöör, kaabel kui voolik.

Kes näinud ajaloolisi elektririistu ja kaableid, sel hakkab koitma, millised on sellise masina kasutusvõimalused: vanasti olid kõik siseruumide elektrijuhtmed kinnitatud seinte peale ja kaetud puuvillase niidiga.

Samasuguse ümbrisega on kaetud vanatehnika trossid ja juhtmed (Viljar näitab vana mootorratast, mille kütusevoolik on ümbritsetud kootud ümbrisega), aga ka lambijuhtmed.

Vanamööbli austajad on märganud, et puuvillane punutis ümber lambijuhtme on koltunud ja inetu – sellise saab masinaga uue punuda. Võimalus on uue lambi juhe niidiga katta.

Viik tunnistab, et teenuse turundamise peale pole tal olnud aega mõelda: sellega ei saa kiirustada.

Tehnikamees tahab oma ettevõtmisele hoogu anda tasa ja targu: paelapunumise masinatel tööd jätkub.