/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
Vanad majad on nagu vanad inimesed: tulvil mälestusi. Need püsivad, kuni jagub mäletajaid. Viire (nimi muudetud, G. N.) kodutalu tabas saatus, mis jättis järele vaid varemed. “Ma ei suuda neid vaadata ega taha näha oma ahneid sugulasi,” ütleb ta jutu alguses.
Viire ise ei ela ammu enam maal. Oleks ta hingeski aimanud, et armast isamaja tabab nii kurb saatus, poleks ta ehk linna kolinudki. Aga elu tahtis elamist, pealegi kasvasid Viire äramineku aegu kodus kaks nooremat õde. Isa suri, emale tekkis uus elukaaslane. Siis haigestus emagi ja mees, kellega ta elas, läks ära. Õed jäid üksi koju.