Vistrik, Ott ja mõni minut hirmu

Anu Jürisson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõppude lõpuks on ikka nii, et publik peab ise otsustama, kas bändi 10 Minutit Hirmu muusika on hirmus või naljakas. Seni on publik arvanud pigem, et hirmus naljakas.
Lõppude lõpuks on ikka nii, et publik peab ise otsustama, kas bändi 10 Minutit Hirmu muusika on hirmus või naljakas. Seni on publik arvanud pigem, et hirmus naljakas. Foto: Haide Rannakivi

Sepp, kaitseliitlane ja kaks õpetajat istuvad sumedal ja sompus õhtul Pulli külas elumaja terrassil. Hall karvanäss Seff kargleb üles-alla nagu segane, olles külalistest ülielevil. Nii erutunud, et mul ja fotograafil on silmad ja suu hetkega liiva ja mulda täis.

Tibutab seenevihma. Pärin, kas kogu küla teab juba, et mehed siin katuse all säärase pundina redutavad.

“Naabrimehed ei ole sellest minuga veel rääkinud,” lausub majaperemees Kait. “Ükskord oli ju mingi onu siin?” meenutab Ott.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles