Kohalikust poliitikast vähe huvituvale inimesele märkamatult on hakanud paika loksuma erakondade plaanid kohalike valimiste suhtes. Haldusreformiga muutub Pärnu linn taas atraktiivseks ja parteid tahaksid kaotada ebanormaalse olukorra, kus Pärnu juhtimine ei allugi Tallinnast tulevatele suunistele.
Suure tõenäosusega näeme oktoobris Pärnu pärast heitlemas erakondade raskejõustiklasi: Toomas Kivimägi, Andres Metsoja, Kadri Simson, Mart Helme.
Seejuures on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit juba oma meerikandidaadid välja öelnud. Nii Kivimägil kui Metsojal on põhjust mõelda linnapea kohale. Kivimägil pole praegu Toompeal niikuinii midagi teha, võimuliit blokib edukalt opositsiooni. Metsoja kodupartei IRL on ikkagi noorempartneri rollis ja nende tegutsemisväljavaated piiratud. Seega võiks edukas sooritus linnapeana anda uue impulsi 2019. aasta riigikogu valimisteks ja edaspidi kõnelusteks mõjukama ametikoha üle.
Kas Kadri Simson oleks häälte hea seisu korral valmis tulema Pärnu linnapeaks? Ilmselgelt on tal ministrina praegu raske ellu viia kõike seda, mida Keskerakond opositsioonis olles tema haldusalas lubas. Pärnu linnapea amet annaks huvitava ja senisest paremat eneseteostust võimaldava perspektiivi.
Suure tõenäosusega näeme oktoobris Pärnu pärast heitlemas erakondade raskejõustiklasi.
Kuluaarivestlustes ei varjata, et Reformierakonnal ei ole Pärnu puhul nõndanimetatud maavalimisringkonnast suurt midagi oodata. Põhipanus tuleb teha linnale. IRL on isegi paremas seisus: neil on toetust linnas, kuid maalgi, sest Audrus asjatab IRL.
Keskerakonna baas võib olla isegi ahtam kui Reformierakonnal ja IRLil.
Segavateks faktoriteks kujunevad Pärnu linnas valimisliit Pärnu Ühendab ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Viimasena nimetatu eriti juhul, kui bändis lööb kaasa Mart Helme ja esitab mõne hästi valitud soolopala.
Ajakirjanik Teet Roosaar kirjutas läinud nädalal: Pärnusse jõuavad üha enam üleriigiline poliitika ja selle Pärnu oludega sidumise oskus. Väga täpne määratlus.