Algas hüljeste poegimisaeg ja keskkonnaamet tuletab meelde, et hüljeste häirimine pruugib olla ohtlik nii hülgepoegadele kui inimestele, sest poegi kaitsvad emasloomad võivad segajat rünnata.
Keskkonnaamet palub poegivatest hüljestest eemale hoida
16. veebruar 2017, 12:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõuniku Roland Müüri jutu järgi eelistaksid hülged poegida külmal puhtal lumel, ent mõnel aastal tuleb neil leppida külg külje kõrval mustal ja niiskel pinnal lesimisega. "Poristes oludes haigestutakse kergemini ja suuremad võivad kogemata väikestest üle roomata, mistõttu poegade suremus on suur. Seda enam on tähtis, et inimesed rannale tulnud hülgeid ei häiriks, vaid annaksid neile rahu kosuda ja kasvada," selgitas Müür.
Valges titekarvas hülged sünnivad veebruari teisest poolest märtsi keskpaigani ja võimalusel hoiavad hülgeemad inimesest eemale. "Lihtsaim on seda teha külmadel talvedel, kui meri on suures ulatuses jääs," selgitas Müür. "Soojematel aastatel tuleb leppida sellega, mida loodusel pakkuda: leida see viimane jääserv või väikesaar, kus rahulikult poegida. Samal ajal sobib maismaa poegimiseks vaid hallhülgele, ohustatud ja väikese arvukusega viigerhülged suudavad järglasi ilmale tuua vaid jääl."
Sündides kaalub hallhüljes 11–12 kilo, kuid imetamise ajal kosub jõudsalt, võttes kuni kaks kilo päevas juurde. Selle põhjus peitub hülgepiima erakordselt kõrges, umbes 50protsendises rasvasuses. Imetamine kestab kolm nädalat, seejärel peavad noored hülged juba iseseisvalt hakkama saama. Kevadel ootavad neid ees pulmad ja karvavahetus, suvel kalapüük ja rasvavaru täiendamine.
Läänemere kolmest hülgeliigist elavad Eestis hall- ja viigerhüljes. Vahel harva satub meile randal, kes elutseb Läänemere lõunaosas, Lõuna-Rootsis ja Taani väinades. Kevaditi vahetavad Eesti hülged kivi otsas istudes karva, suvel aga ujuvad merel, et koguda talveks korralik rasvavaru ja valmistuda järglaste ilmaletoomiseks.
Teadlased on vanu küttimisandmeid analüüsides hinnanud, et hallhülgeid elas Läänemeres sadakonna aasta eest umbes 80 000 –100 000 isendit. Intensiivne küttimine ja mere saastatus viisid looma arvukuse 1970ndatel vaid viie–seitsme protsendini esialgsest. Nüüd on hallhüljeste arvukus taastuma hakanud, veidi üle 30 000isendiline Läänemere asurkond kasvab viis–kuus protsenti aastas.