Põhjavindi kliristav sidin

Foto: Karl Adami

Mulle meeldivad vintlased. Sageli satun neile peale siis, kui nad on parasjagu ametis seemnete mugimisega, olgu matsutajaks leevikesed, rohevindid või urvalinnud. Viimasena mainitud meie mail ei pesitse, vaid rändavad siit edasi. Niisamuti on suuremalt jaolt läbirändel erksa sulestikuga põhjavindid. Põhjavinti on rahvapäraselt kutsutud hullvingiks, metsvingiks ja kaselinnuks. Kaselinnu nimi reedab selgesti, kus põhjavindile pesitseda meeldib. Kust põhjavint aga hullvingi tiitli on saanud, ei oska öelda. Kõik minu kohatud isendid on väliselt täie mõistuse juures olnud.

Kui põhjavinti kellegagi segamini ajada, siis metsvindiga, kuna nii välimuselt kui eluviisilt sarnaneb ta metsvindiga.

Metsvindilgi on tiival kaks valget vööti, kuid selja sulestik kirjum ja päranipuala valge. Põhjavindi laulu on meil vähe kuuldud, sest liik pesitseb siin väiksearvuliselt ja enamasti elamutest kaugel. Üldiselt meenutab tema laul siidisaba viristavat-kliristavat sidinat, millesse on rohkesti põimitud vintlastele omaseid häälitsusi.