Praegu valitseb sügav suvi ja otsuseid langetavaid inimesi on töökohtadelt raske leida. Seetõttu on kõigiti kiiduväärt, et Pärnumaa omavalitsuste liit (POL) ja Pärnumaa ühistranspordikeskuse (PÜTK) inimesed on otsustanud täna kokku tulla, arutamaks Lelle–Pärnu raudteelõigu sulgemise järel seal ühiskondliku transpordi korraldamist.
Tundub, et 1. jaanuarini 2019 on aega nii nagu tudengil eksamiks: praegu õppima hakata on vara, aasta pärast aga juba hilja. Tähendab: ei jõua enam.
Nii POL kui PÜTK on võtnud nõuks haarata probleemist kinni enne, kui see hakkab end tülikal viisil meelde tuletama.
Kuna transpordikorraldajad on seadnud eesmärgi, et Lelle–Pärnu liinil ei tohi bussiliinid lüheneda ega ühendus harveneda, ongi õige aeg hakati kaaluma võimalusi.
Napp bussitäis inimesi ei ole argument investeerida suuri summasid raudteesse.
Oleme sellest küll kirjutanud, kui ohtralt on reisijaid enne Lellet, aga viimasel lõigul peab tõdema, et igas peatuses ootab reisi kohta vaid paar–kolm sõitjat sisenemist või väljumist. Napp bussitäis inimesi ei ole argument investeerida suuri summasid raudteesse.
Lelle–Pärnu probleemid ei tekkinud ju eile. Raudteelõigu tehniline kvaliteet hakkas halvenema juba ammu. Investeeringut oleks vajatud juba enne jutte Rail Balticust. Ilmselt oli hõre liiklus Lelle–Pärnu lõigul üks põhjusi, miks ei kiirustatud. Kui kuidagi ei saa, küll kuidagi ikkagi saab.
Viimaseks piisaks karikasse võis saada selgus, et kuigi eelmine majandusminister Kristen Michal rääkis mingitest miljonitest Lelle–Pärnu real, mida jõulise veenmise korral annaks kasutada Pärnu lennujaama rekonstrueerimiseks, seda raha tegelikult polnud. Nii et mängida lennujaama ja raudteelõiku üksteise vastu välja polnud ilus tegu.
Nüüd ongi peamine välja selgitada piirkonna transpordivajadused, et panna kokku plaan Rail Balticu valmimiseni 2025. aastal. Mõistlik oleks tegevuskava koostada paariaastase liiaga, sest kes kindlustab selle raudtee tuleku kui lepase reega. Keegi ei julge.