Kas Pärnu kutsub?

Margit Raid Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Kasvasin ajal, mil eksimine ei olnud lubatud. Kool otsustas, ütles ja teadis. Tänapäeva alusharidus seevastu aitab avastada, lavastab (ala)teadlikke vigu selleks, et kogeda. Ja enamat julgeda. Ent kas suureks saada aitab meid vanus või oskus suuremalt näha?

Hiljaaegu lugesin Katrin Pautsi arvamuslugu, kus pilgati festivale. Et kas ikka on mõtet igal külal oma festivali teha ja jõukaid festivaliverd külastajaid järgmisse pakutud festivalipaika liigutada. Ühtin arvajaga: ega olegi. Uue ajastu väljakutse on siiski siduda põlvkondi. Siduda distsipliine. Hoida autentsust.

Postimehe aasta arvamusliidri Raul Rebase kirg on kommunikatsioon. Ja selle ümber toimuv. Pärisin temalt Augustiarvamuse teemapüstitust ette valmistades, mida näitab aastaid kogutud paikkonna sümboolika Pärnu kohta. Jutuajamisel kuulsin kõnetavat märkust: kohalikud ei näe oma piirkonna hinnatud eripära samas vaates, nagu seda teevad ülejäänud paikkondade esindajad. Mittepärnakatele seostub Pärnu kultuuri (muusika, Valgre), mere (muul, suvesündmused, tuul ja rahu) ja rõõmsa meeleoluga. Pisut seoste otsimist ja leitud: enamik siinseid külastajate fotosid on suvised, päikese jumega, hoogsad ja vabad. Võetakse aega koos olla. Mälestused loovad ja kannavad. Kas ka üle põlvkonna joone?