Pähklimaias mänsak

Foto: Karl Adami

Ma veidi ootan augustit ja septembrit. Nii igal aastal. Võimust võtab rõskus, pihlamarjad punetavad, samamoodi pohlavaip palumetsas. Põhjust on võtta ette retk metsa, kus valmivad sarapuupähklid. Varakevadised õied on nüüdseks vormistatud kõva koorega pähkliteks, millel tuumgi sees. Säilitamiseks pole mõtet korjata pähkleid, mille “püksid” veel rohelised ja kõvasti ümber pähkli, kuid üks lind sellest ei hooli.

Olin tõenäoliselt kümneaastane, kui võtsime sugulastega kesk septembrit ette korilusretke sarapikesse. Oli pähklirikas aasta ja sellest andsid tunnistust pähklipõõsad, mis täitusid saagiga üsna kiiresti.

Me korjasime küpseid pähkleid, sest teada on, et kuigi pähklid järelvalmivad, ei tasu korjata rohelisi pähkleid, millest jäävad alles vaid riismed. See teadmine saadab mind siiani, kuid seda ignoreerivad linnud, kes igal aastal augustis-septembris on vallutanud koduümbruse pähklipõõsad. Need on pähklimänsakud.