Peremehe teksti ja sõnavara imiteerides kuulutas välisminister Sergei Lavrov esmaspäeval Saakašvili ”Georgia rahva patoloogiaks ja anomaaliaks” – sellest märkusest peaks piisama, et ette kujutada Medvedevi sõnakasutust ja asuda tõsisema kallale, mida Medvedev 2008. aasta augustisõja kohta ütles.
Praegust tipp-pseudoteemat – kas Vladimir Putin või Dmitri Medvedev – silmas pidades oli suurim üllatus Medvedevi kinnitus, et just tema langetas ainuisikuliselt otsuse ”rahu pealesundimise operatsiooni suhtes” (operatsija po prinuždeniju k miru), nagu Kreml oma interventsiooni Georgias ametlikult nimetab. Putiniga olla nad rääkinud asjast ööpäev hiljem (spustja sutki).
Pärast niisugust õhku ahmima võtvat avaldust läks väidetav – Putiniga võrreldes – liberaal külmalt mööda küsimusest “Miks Venemaa kohe väitis, et tapetuid on 2000 ja tegu olla genotsiidiga, kui sõja lõppedes öeldi arvuks 150?”. Vastus kõlas: “Pole mõtet arvudel vahet teha.”!?
Veel üks pärle intervjuus oli vastus küsimusele ”Miks Venemaa liitlased SRÜs, Shanghai ja kollektiivse julgeolekulepingu organisatsioonides Venemaad toona ei toetanud?”. Vastati nii: ”Ehkki ma olen noor ja liberaalne president, teadsin hästi, et kui ütlen ise, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamise otsused on lõplikud ja pöördumatud ning mida te ka ei otsustaks, ei mõjuta see meie seisukohta, siis kogemused näitavad, et säärase jutu peale ei ütle keegi midagi.” Vaat nii teeb Moskva poliitikat ja selgitab maailma asju.
Intervjuus süüdistas Medvedev otse USA toonast riigisekretär Condoleezza Rice’i Saakašvili ärarääkimises ehk sõja ettevalmistamises. Medvedev viis kahel korral jutu sellelegi, et ainus sõja puhkemise süüdlane ja agressor Saakašvili peaks vastust andma rahvusvahelise tribunali ees.
Kui nüüd sellelt kohalt hakata kommenteerima Medvedevi ja Kremli propagandamasina kolme aasta juttu augustisõjast, juhin esmalt tähelepanu sellele, et oma tegevuse õigustamine pole ainult läbi mõeldud, vaid seda korratakse visalt elik toimetatakse täpselt propaganda üldreegleid jälgides. Venemaa ei pannud toime interventsiooni, seda tegi Georgia! Saanud otseküsimuse kõrvutada Saakašvili tegevust Lõuna-Osseetias Venemaa tegevusega Tšetšeenias 1999. aastal, vastas Medvedev silma pilgutamata, et erinevalt Saakašvilist, kes hävitas oma rahvast, tegeles Venemaa Tšetšeenias ”korra majja löömisega” ja ”võitles bandiitidega”. Pealegi olla Lõuna-Osseetias ja Abhaasias olnud oma valitsused ja riigid ...
Medvedev jättis Tšetšeenia riikluse seisu toomata, ent iva ongi selles, et tolles sõjas oli agressoriks teise riigi territooriumile tunginud Venemaa. Georgia tegevus Lõuna-Osseetias oli samal ajal paras mallivõtmine Moskva kallaletungidest Tšetšeeniale 1994. ja 1999. aastal ehk Medvedevi sõnutsi ”korra majja löömine”. Aga Tšetšeeniast erinevalt oli asi kaugel genotsiidist (vt arvud eelpool), mille Kreml Lääne maitsetundlikkust teades kähku kokku valetas.
Tegelikult seisnes Lõuna-Osseetia ja Abhaasia peamine erinevus Tðetðeeniast (ja Kosovost) selles, et seal asusid võõrvõimu sõjabaasid, tänu millele püsisid separatistide reþiimid. Just sõjabaasidest lahtisaamine, mida Moskva 1999. aastal kogu maailmale lubas ega täitnud, viis sõjani.
Tõuke andis Berliini vedamisel sündinud lahendusplaan Abhaasiale, seejärel tundus Saakašvilile, et Lõuna-Osseetia on vaba, ent tegu oli lõksuga. Praegu on tähtis see, et Venemaa uue vallutussõja tulemusi pole isegi tema kõige lähedasemad riigid heaks kiitnud, mistõttu president Medvedevil tuleb jätkuvalt luuletada, kuidas ta ülejäänud riigijuhid psühholoogiliselt üle mängis.
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
