Alati ei pruugi tagasi minna, aga pool läheb. Tavaliselt tulevad naised meie juurde siis, kui perevägivald on kestnud aastaid. Ja millisest lepitusest saab siin juttu olla? Püüan omalt poolt teha kõik ja oleme oma varjupaigaski rääkinud, et varjupaikade liidu kaudu teha ettepanek seadusemuudatuseks, et kui mees on vägivaldne naise ja laste vastu, ei anta talle mingit laste hooldusõigust. Nagu see on paljude riikides.
Meil on tihti nii, et kui on lahutus, hakkab isa nõudma oma õigusi. Ja kuigi ta on kodus olnud ema vastu ülekohtune, öeldakse: “Aga ta on hea isa.” Aga millised tagajärjed on sel lapse psüühikale, sellele ei mõtle keegi. Enne kui hakata rääkima õigustest, võtke ÜRO lapse õiguste konventsioon, see on ülim dokument. Seal on öeldud, et lähtuda tuleb sellest, mis tuleb lapsele kasuks.
Miks meil ühiskonnas nii palju vägivalda on?
See tuleneb meie ühiskonna stereotüüpidest, mida põlvest põlve tahetakse kasutada. Kuid on inimesi, kes ongi vägivaldsed, nad peaksid leidma oma probleemidele lahenduse. Aga meil on nii, et kui midagi on juba juhtunud, hakkame lahendama, kuigi ennetustööd on vaja teha varem.
Teine asi on see, et kui inimene võtab endale pähe, et valitseb ainult tema õigus, ei saa teda aidata. Aga kui ta ise tunnetab, et tal on probleemid vägivallaga, ja otsib abi, saame aidata, kuigi meie riigis on võimalused õhkõrnad, aga eks iga asi arene.
Naiste varjupaigad on mitmes linnas, aga mehedki kannatavad võimukate naiste käes, muutuvad tuhvlialusteks. Kas peaksid olema ka meeste varjupaigad?
Praegu ei pöörata sellele täehelepanu, sellepärast et kui võtame kümme vägivalla all kannatavat inimest, on üheksa nendest naised. Aga ma ei eita seda vajadust. Samal ajal on naised tulnud kokku ja ise teinud need varjupaigad, mittetulundusühingud.
Kui mehed leiavad, et varjupaika vaja, tulgu kokku ja tehku. Igaühe inimõigused peavad meie ühiskonnas olema kaitstud. Meil peavad inimestena olema võrdsed võimalused, õigused ja kohustused.
