Igavene häda söömisega

Andris Tammela
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõhu ette saamine on märksa lihtsam, kui sellest uuesti lahti saamine. Pildil näitab Jaana Junson mulle kõhulihaste harjutust.
Kõhu ette saamine on märksa lihtsam, kui sellest uuesti lahti saamine. Pildil näitab Jaana Junson mulle kõhulihaste harjutust. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Nagu Tervise Paradiisis mind juhendav treener Jaana Junson toonitas enne mu eksperimendi algust, on kaalu langetamise ja enda vormi ajamise juures väga suur roll õigel söömisel.

Olen üritanud ette antud menüüst enam-vähem kinni pidada ja siiani on sellest kasu olnud. Kui eksperimenti alustades kaalusin 4. novembril 101,6 kg, siis eile näitas kaal 96,1 kg. Esimese kuuga on 5,5 kg maas.

Jaana muidugi arvas, et kuu kohta on see üsna normaalne allavõtmine ja edaspidi saab mul kõvasti raskem olema.

Viimased kuu aega olen söönud üsna erinevalt varasemast. Söögikordi on rohkem, need on kindlatel kellaaegadel ja on paigas, mida millalgi süüa. Hommikul on mu sõbraks pudrud, õhtul tomat, kurk, porgand, kapsas, kana jms.

Mu enda jaoks tundub endiselt kõige uskumatum, et olen õppinud elama suhkruta. Selle juures oli kõige õudsem õppida jooma kohvi suhkruta. Suhkruga tundus kohv nagu täitsa mõnus rüübe, kuid suhkruta on ta endiselt natuke vastik.

Mis aga magusat üldse puudutab, siis tegelikult läheb seda kraami viimasel ajal siiski üsna palju. Menüü näeb ette, et päeva jooksul tuleb kindlatel aegadel süüa jogurtit või puuvilju. Tänu sellele on aeg-ajalt tunne, et ega seda magusat rohkem tahakski. Nii võib suhkru rahumeeli maha kanda.

Omaette kogemus oli õppida putru sööma. Minu menüü moodustasid siiani hommikul kas võileivad või mõne õhtul valmistatud toidu soojendamine. Eriline pudrusõber ei ole ma kunagi olnud. Et putru ei tohi valmistada piimaga ja magusana süüa, oli esimene nädal üsna suur katsumus, kuidas seda kraami valmistada, ja veel hullem - kuidas alla saada. Lõpuks õppisin soolaseid putrusid valmistama, kuhu saab näiteks liha sisse tükeldada, ja nii on asjal täitsa jumet. Nüüd juba naudin hommikust pudrusöömist.

Väga valus koht oli leiva tarbimine. Minu jaoks polnud varem 700-800grammise leiva paari päevaga hävitamine mingi probleem. Värskest leivast midagi maitsvamat on raske leida. Et teraviljatoodete tarbimiselgi on piirangud peal, kulub mul nüüd selline kogus leiba ära nädala või isegi veel pikema aja jooksul. Võileivad võib aga unustada.

Viimane või sai mul otsa 2,5 nädalat tagasi ja uut ei ole enam ostnud. Rasvaste toiduainetega on kehvad lood. Üritan keeta nii palju, kui annab ja toiduõlipudel vaatab mind iga päev järjest kurvema ilmega.

Lõuna ajal soovitab Jaana suppe süüa, kartuli ja sealihaga tuleb piiri pidada. Eks ürita siis niimoodi elada!

Kummalisim lugu, mis mul viimase kuu jooksul söömisega juhtus, oli eelmisel nädalal ühes Pärnu pubis lõunatades, kui ma ei jõudnud sealset päevasuppi ära süüa. Midagi sellist juhtus minuga küll esimest korda. Et olen õppinud viimase kuu jooksul korraga vähem sööma kui varem, olen tähele pannud, kui suured on tegelikult söögikohtades pakutavad praed.

Kui varem võtsin vastavalt isule isegi nn suure prae, siis nüüd ei söö ma enam ära seda normaalsetki. Mõni kartul jääb ikka taldrikule. Kui esimestel nädalatel jälgisin toidukogust, siis nüüd lihtsalt ei jõua pakutavat ära süüa.

Kogu asja juures on ilmselt parim, et pärast lõunat ei tunne seda mesimagusat täiskõhutunnet, millega tahaks tunnikeseks magama visata. Pigem on tänu toitumise muutmisele enesetunne muutunud palju paremaks ja olemine lahedamaks. Vaatamata vähem söömisele, jõuab endiselt korralikult trenni teha.

Problemaatiline oli ainult esimene nädal, mil trennis tulid väikesed nõrkushetked, aga see läks kiiresti üle.

On sellega, kuidas on. Raskeim seisab ilmselt ees. Jaana ähvardas juba, et kui mu kaal endise tempoga alla ei lähe, teeb ta mulle praegusest veelgi kasinama menüü. Tuleb ilmselt rohkem higistama hakata.

Kõige hullemaks kujuneb jõuluaeg. Jaana oli välja arvestanud, et korralik Eesti jõulupraad võib sisaldada kuni 2000 kilokalorit. See on 3/4 inimese päevasest vajaminevast kalorikogusest.

Eks siis aastavahetusel ole näha, mis kaal näitab. Äkki tuleb eksperimendiga hoopis otsast alustada.

Kuulsin tuttavalt, et pärast minu kirjutiste lugemist hakkas mõni tema tuttav senisest rohkem jalgsi käima. See on muidugi väga tubli.

Kampaania “Käi jala!” aktivistid soovitavad käia päevas vähemalt 10 000 sammu, mis on ligi seitse kilomeetrit. See hoidvat südame korras.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles