Tantsukooli vilistlaste entusiasm lõi Laine Mägi pahviks

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui Laine Mägi veel väike Kehra tüdruk oli ja esimeses klassis käis, vantsis ta mitu korda nädalas kaks kilomeetrit muusikakooli ja kujutles tee peal ajatäiteks, et on õpetaja.

Näitas kujuteldavatele õpilastele, et “näe, seal teepervel on võilill” või “võtke nüüd kätest kinni ja ärge te sinna minge …”

“Mu ema oli algklasside õpetaja. Teadsin, unistasin ja arvasin, et minustki saab õpetaja. Ja ausalt öeldes, ega ma ole eksinud. Ainult vahepeal olen õppinud ameti. Ja nüüd ongi mul nii, et elukutselt olen näitleja – millega ma olen ääretult rahul – ja siis on mul selline elu kutse, see tants, eksju,” mõtiskleb Laine Mägi.

On vaikne ja sume õhtu. Pärnu Pühavaimu tänava koolimaja lagedas stangede ja peeglitega treeningsaalis on vaid kaks tooli. Neile istumegi.

Mõni päev on möödas sellest, kui praegused tantsijad ja vilistlased astusid üles Laine Mägi tantsukooli 30 aasta juubeli etendusel Endla teatri suures saalis. Kontsert oli kolmeosaline ja seal esitati koolis õpitud tantse aastaist 1982–2012.

Tuldi kohale, kas või Ameerikast

Tegelikult olnuks õige tähtpäev alles sügisel, aga kollektiiviga leiti, et selle võiks ära tähistada traditsioonilisel kevadkontserdil, enne suurt suve. Vanu tantse õppisid kõik 17 praegust õpperühma, proove tegid vilistlasedki.

“Kontserdi idee autor oli meie kooli õpetaja Ingrid Jasmin. Tema hakkas seda juba mullu sügisel ajama. Mina vaatasin kaks kuud kõrvalt ja ütlesin, et see ei ole võimalik,” tunnistab Mägi tagantjärele. Ja on rõõmus, et noor kolleeg jonni ei jätnud.

“Mulle oli see täiesti absurdne. Idee mulle meeldis, aga ma teadsin, mida see tähendab. Et see on s e l l i n e töö. Nad (vilistlased, toim) on ju kõik laiali. See ei ole ju niisama õppida sammud ära. Kellel on 30, kellel kümme aastat sellest ajast möödas. Vahet pole, isegi kui on kaks aastat, pead sa ikka hakkama vana koreograafiat nullist taastama,” vangutanud tantsukooli juht toona pead.

Ometi läks kõik arvatust hoopis libedamalt. Kokku saadi kaheksa vilistlaste rühma. Mägile anti eraldi ülesanne kutsuda kokku kõige vanemad tantsutüdrukud esimesest kolmest lennust, kes õppisid tema käe all kolm aastakümmet tagasi.

“Kujutasin ette, et pean hakkama neile kõike uuesti õpetama. Istusin paar tundi videoga, et kõigepealt ise meelde tuletada. Ja siis selgus, et olin tühja tööd teinud. Kui ma muusika peale panin ja hakkasime tegema, tuli pool tantsu kehamälust ja teine pool vaidluste käigus. Neil läks 55 minutit ja tants oli taastatud. Ma olin täiesti pahv,” pugistab Mägi hammaste välkudes naerda.

Ei seganud see, et mõni vilistlane oli lapseootel või kellelgi tuli jõuda proovi Ameerikast. Kunagiste tantsutüdrukute seas tantsisid kõrvuti nüüdsed õpetajad, panga- ja riigitöötajad, juristid. Ja mitte ainult. Laine Mägi käe alt on paljud läinud õppima tantsujuhtimist ja koreograafiat küll Tallinna, küll Viljandisse.

Pühavaimu tänava koolimajas toimetab mitu treenerit, kes kunagi Mägi käe all õppinud. Noortele õpetamisvõimaluse andmist on ta kogu aeg praktiseerinud. Sealt on julgust saadud ja mindudki tantsu edasi õppima ja teisi juhendama.

Mägi üks esimesi õpilasi Kersti Adamson veab näiteks 1991. aastast Pärnu Kunstide majas balletistuudiot. Eneli Rüütli on treener Tallinnas ja osalenud tantsijana mitmes muusikalis, aga on ka pärnakate tantsurühma Tuurit-Tuurit juhendaja ning õpetab noori Laine Mägi tantsukoolis.

“Saime uuesti siin koolis kokku mitu aastat tagasi. Mäletan, kui ta ütles, et tema on see Eneli Rüütli, ja mul ei tulnud pilti ette. Läks mitu aega, enne kui sain aru, et see ongi see tüdruk. Ma tean täpselt ta kohta: teatris peeglisaalis olid tunnid, ta seisis alati kolmandas reas, tagant teine,” hoiab Mägi teatraalselt peast kinni.

Tantsukooli juhil on hea meel nende üle, kes leidnud tantsus oma kutsumuse, ent talle pole kunagi olnud tähtis see, et see kool oleks tantsijate tootja. Hoopis olulisem on, et see aitaks kaasa inimese arengule. Et noor julgeks silma vaadata, sõna võtta, tema selg oleks sirge ja ta tunneks end oma kehas hästi. Ja saaks ühe värvika külje elule juurde.

Kui Laine Mägi juubelikontserdi ajal “Jaaniussikeste tantsus” elegantselt väikeste tantsutüdrukute vahelt korra ise üle lava lendles, oli nostalgiast haaratud publik saalis hullumas.

“Ma ei nimetaks seda tegelikult esinemiseks,” turtsatab naine ise ja hüppab toolilt püsti, et näidata, kuidas see välja nägi. “Siis ma tegin “hohh” ja kummarduse ja oligi kõik. Lihtsalt tähtis on olla õigel ajal õiges kohas!”

Baleriinina oleks juba pensionil

Ja tõsineb siis: “Ma tean, mida olen eluaeg tahtnud. Ja mul on õnnestunud elus olla päris tihti õigel ajal õiges kohas. See on probleem, et “ah, mis mina!”. Tagasihoidlikkus on voorus, aga ma räägin elujulgusest ja sarvist haaramisest. Kannatlikkuse element inimesel on hästi oluline. See ei tähenda väljakannatamist, vaid seda, et oota ära oma aeg. Kui sa teed seda vaikselt, et “ah, ei ole minu aeg veel”, ei tule seda aega kunagi. Ootama peab aktiivselt. Ja tahtma täiega.”

Selle elufilosoofia on Mägi omal nahal järele proovinud.

Balletti hakkas ta õppima kolmeaastaselt. Kõigepealt Kehras huviringis ja sealt edasi Tallinna balletikoolis (mis toona kandis koreograafiakooli nime), kuni tuli südamerike, mille tõttu tuli teha õpingutes paus, et end ravida.

Veel enne, kui tüdruk balletikooli naasta jõudis, jäi talle silma kuulutus 32. keskkoolis teatriklassi avamise kohta. Mägi läks katsetele, pääses kooli ega läinudki balletikooli tagasi.

Keskkooli ajal sattus Laine Mägi estraaditantsurühma ja tegi võistlustantsu, kus tantsis Aare Orbi ja Helgi Mõttuse juhendamisel rahvusvahelise klassini. 11. klassis ühines ta varieteetrupiga, esinedes baarvarietees Tallinn. Ja tantsiski pärast keskkooli lõpetamist seal, kuni üks tantsijaist kutsus ta endaga kaasa lavakooli sisseastumiskatsetele.

Läks nagu ikka: kutsuja sisse ei saanud, kaasamineja aga sai.

„See oli väga õnnelik juhus selles mõttes, et olime viimane lend, kelle tantsuõpetaja oli Helmi Tohvelman. Kogu see liikumisega seotud õpetus, mis lavakas anti alates tantsust kuni akrobaatika ja vehklemiseni, oli ääretult põnev ja sealt ma sain oma teise liikumiskooli,“ tunnistab Mägi.

1982 ehk 30 aasta eest lõpetas Laine Mägi toonase Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri. Pärnu L. Koidula nimelisel draamateatril oli algamas suvehooaeg. Kümnendast lennust tulid siia peale Mägi Jaan Rekkor, Katrin Nielsen, Margus Oopkaup ja Elmar Trink.

Pärast jaanipäeva kogunes uuenenud teatrikoosseis avakoosolekule. Sealt püüdis noorukese näitleja kinni Keta klubi juhataja Erich Tamm. Klubi saal asus majas, mis nüüd on ümber ehitatud Port Artur 1ks, teisel korrusel.

„Kuna olin Kehrast pärit ja tema oli tuttav Kehra klubi juhatajaga, kust mina olin alustanud balletiringis oma tantsulapsekarjääri, kuulis ta, et tulen siia, ja pakkus, et tuleksin Keta klubisse lastele tantsuringi tegema,“ meenutab Mägi tantsukooli sünni algust.

Tantsija hingega näitleja mõtles kuu aega.

„Ütlesin, et balletti ma ei tee ja Tamm oli päri, et balletti ta ei tahagi. Kui mul lavaka liikumist ja seda mõtestatud Helmi Tohvelmani põhja all poleks olnud, oleksin vastanud eitavalt. Aga tänu lavakale vastasin „jaa“,“ mõtiskleb Mägi. „Õigel ajal sattusin lavakasse, õigel ajal tuli südame arütmia, mistõttu ei pea olema praegu pensionil Estonia teatrist. Kõik juhtus nagu õigel ajal. Elu teeb oma keerdkäike ja me ei tea, milleks miski hea on.“

Lainest sai Laints, Laintsist Lancy

Loomulikult ei nimetatud esimest õpilasringi kohe tantsukooliks. Algul olid Laine Mägi tantsutüdrukud. 1989. aastal, kui tantsutrupp Lancy sai loodud, hakkasid lapsed ise kutsuma kooli Lancy kooliks. „Vahepeal enne seda oli Laintsi kool: Laints on minu hüüdnimi. Ja Laintsist tuli tantsutrupp Lancy. Tegelikult on trupp ja kool kaks eri asja ja mulle tundus, et koolil peaks teine nimi olema,“ jutustab Mägi koolile nime panemise lugu.

„Breikarid on läbi aastate muide hoopis nii kutsunud, et “kas Laine on lahti ka pühapäeval, tahaks Lainesse tulla”. Esimest korda, kui seda kuulsin, olin hämmingus. Nad ei seostanud seda minu nime, vaid majaga, kus oli kool. Aga kõlas tõeliselt hästi. Tükk aega mõtlesin, et see võikski olla Laine kool,“ nendib Mägi. 1996. aastast kannab kool siiski Laine Mägi tantsukooli nime.

Baleriinlikku haprust ja graatsiat õhkub Laine Mägist veel praegugi, kuigi ta oskab väga hästi muldvanu eitesidki mängides (näiteks hingevaakuv mõisaproua Anna Meyer von Gyldenfeldt suvelavastuses „Pruutide kool“ Tõstamaa mõisas) publiku naerust rõkkama panna.

Heas tantsijas peab olema killuke näitlejat. Kas ka vastupidi? Tantsukooli loonud Mägi teab omast käest, et näitlemises ei pruugi liikumisoskusest alati kasu olla, kui seda kasutada ei oska.

„Mul läks päris kaua aega sellega, et oma liikumisoskusest draamalaval kasu lõigata,“ tunnistab näitlejanna, kes viimased kuraditosin aastat on töötanud Eesti draamateatris.

„Alguses olin ikka hädas, sest mu selg oli kogu aeg liiga sirge, kogu aeg olin nagu baleriin laval, kuigi oma arust ma ei teinud mingit balletti. Mind oli balletikoolis nii hästi drillitud, et mulle tundus: see ongi õige, ja ma väga pikalt ei saanud aru,” avaldab 30 aastat lapsi õpetanud naine.

“Aga lavaka perioodil panid Tohvi (Helmi Tohvelmani, toim) tunnid pea tööle. Sa pead peaga tantsima. Siis on see hoopis teine tants, kui sa ainult jalgadega tantsid,“ teab ta nüüd juba aastaid omast käest.

CV

* Sündinud Kehras.

* Lõpetanud 1982 TRK lavakunstikateedri.

* Põhitöökohad on Eesti draamateatris näitleja ja EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavalise liikumise ja tantsu dotsent.

* Õpetanud Pärnus lapsi tantsima alates 1982. aastast,

* 1996. aastast kannab kool Laine Mägi tantsukooli nime.

* Koreograafina töötanud Endla, Ugala ja Vanemuise teatris, Eesti draamateatris ja Estonias.

* 1989 loonud tantsutrupi Lancy.

* 1999 Pärnu aasta naine.

* 2000 Helmi Tohvelmani nimelise preemia laureaat.

* 2012 riiklik autasu – Valgetähe ordeni IV klass.

Graatsia

Graatsia on pisike peopesa peale mahtuv tantsukooli hõbedase märgiga kristallist luik, mida Laine Mägi tantsukool jagab igal kevadel oma tublimaile õpilastele. Oh seda nuttu ja rõõmu, sest õpetajail tuleb igast õpperühmast valida vaid üks inimene, kes saab selle alusel luigekese, millel hõbedane tantsukooli logo.

„Nad nii ihaldavad seda ja see valik ongi keeruline. Oleme püüdnud nõndaviisi, et see ei ole üksi tantsija auhind, vaid hõlmab ikkagi pühendumist, hoolsust, suhtumist, käitumist, respekti ja alles siis andekust ja väljendust,“ seletab Mägi.

Sellest aastast tehti muudatus ja anti igas vanusegrupis välja kolm auhinda, peale Graatsia kaks Väikest Graatsiat. Peale selle valib kooli juhtkond igal aastal aasta õpetaja ja tänavu sai selleks Ingrid Jasmin.

Oma koolimaja

Niisama palju aastaid kui Laine Mägi tantsukoolil vanust, on selle looja unistanud oma koolimajast. Läbi aastate on kool tegutsenud rendipindadel, mida Mägi on vaheseinu maha võttes ja remontides trennisaalideks kohendanud. Tänu sellele on Pärnus nii mõnigi saal juurde tekkinud ja neis harjutavad edasi teised tegijad.

1989. aastal, kui Mägi tahtis esimest korda koolimaja ehitada, müüs ta maha oma auto, kuid sellest ei piisanud. Viis aastat tagasi müüs ta kõik (sealhulgas enda korteri, ainult auto jäi), ostis praeguse rendikoolimaja (pildil) kõrvale majakökatsiga platsi ja ajab sellest alates asju. „Natuke veel ja see koolimaja tuleb. Natuke ongi arusaamatu, mille taga see seisab,“ arutab ta.

Elu kahe linna vahel

Laine Mägi on Tallinna ja Pärnu vahet sõitnud vahel kolm korda päevas. Hommikul Tallinnasse „Õnne 13“ võtetele, siis tagasi Pärnusse trenni andma ja õhtul taas pealinna teatrisse etendusele. „Siis ma sain ühe korra trahvi ka. Pühapäeva hommik oli. See oli ammu ja trahvid olid veel väiksed. Enam ma ei sõida nii kiiresti,“ kinnitab ta.

See oli drastiline näide aastate tagant, kuid kaks korda 120 kilomeetrit sõidab Mägi praegugi sageli. „Esmaspäev on draamateatrist vaba päev ja siis on mul alati Pärnu päev. See on ainuke selline päev tegelikult. Kui mul pole teatriproove või etendusi, olen üldjuhul Pärnus. Aga viimasel ajal kipub olema nii, et pühapäeval ja esmaspäeval on mul seriaali „ENSV“ võtted, siis „Alpimaja“ ja nii edasi. Siis sõidan esmaspäeval kella viieks õhtul Pärnusse tundi ja kohe Tallinna tagasi,“ võtab Laine Mägi oma tempoka tööelu kokku.