Pärnus Ringi tänaval asuva Käsitööaida perenaine Anita Sits soovib koondada näputööhuvilisi inimesi, et üheskoos kududa-heegeldada ja muidki tehnikaid avastada.
Käsitööait kutsub kuduma-heegeldama
26. august 2012, 10:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaid kaks kuud avatud olnud kaupluse põhiline müügiartikkel on kvaliteetlõng, sest Sits armastab eelkõige kududa.
Vardad võttis ta kätte juba varases lapsepõlves, õppides üht-teist oma osavate kätega vanaemalt. Käsitöökirg ei kahanenud kooliski ja naine lõpetas Pärnu kodumajanduskoolis käsitöö eriala.
Vardad klõbisevad poeski
Sits kudus aastaid hobi korras endale, perele ja sõpradele-tuttavatele, osa kampsuneid rändas Soome müügiks. Vahepeal tekkis üheksa-aastane paus, kui naine oli ametis muudel elualadel, kuid väikeste lastega koju jäädes tekkis taas vaba aega, et vardad näppu võtta.
“Juhtusin lugema tuttava käsitööblogi – seal olid nii ilusad sallid!” meenutab Sits uue inspiratsiooni tekkimist. “Mõtlesin, et ma oskaksin ju ka nii teha.”
Naine uuris, mis varrastega tänapäeval kootakse ja millised lõngad on parimad, tellis iseendale ja tuttavatele Uruguayst lõnga, Indiast vardaid.
“Kuna kodus niikuinii nende asjadega tegelesin, otsustasin ühendada meeldiva kasulikuga ja sõbranna Tea Hansoniga oma poe avada. Praegu olen väga rahul, et selline otsus sai tehtud, sest nii hea on teha tööd, mis väga meeldib ja mida oskad,” kinnitab poeperenaine, kes tööl kunagi, käed rüpes, ei istu.
Kui kliente pole, ootab alati käsitöökotis mõni pooleli kampsun, müts või kindapaar.
Sits ütleb, et enamik tema käsitööoskusest on justkui iseenesest tulnud, põhjalikumalt sai silmuseid-tingmärke lugema õpitud koolis ja esimene Haapsalu sall kootud raamatu õpetusi järgides.
Kudumise kõrval meeldib naisele veel heegeldada ja tikkida, plaanis on täiendada niplispitsi valmistamise oskusi.
Praegu koob Sits põhiliselt kampsuneid ja suuremaid-keerukamaid riideesemeid. “Nipet-näpet asju teevad inimesed ise, sokipaari saab ju kahe õhtuga valmis, aga kampsuniga läheb vaja aega ja süvenemist,” selgitab ta. “Käsitöö on uuesti popiks saanud ja paljud eelistavad masstoodangule ainulaadset hea kvaliteediga käsitööd.”
Inspiratsiooni saab ta blogidest, ajakirjadest või kellegi seljas midagi põnevat märgates. Seda, mida kõik niikuinii koovad, Sits parema meelega ei tee, näiteks satsisalle ta ette võtnud pole.
Viimase aja uhkeimaks ja aeganõudvaimaks tööks peab naine villaste sukkpükste kudumist. Et kehakate kenasti istuks, tuli tükk aega kudumisskeemi nuputada, lõpuks võttis ta snitti Norra rahvarõivaste meestesukkadelt ja tulemus väärinud tõesti vaeva.
Koostöötamise võlu
Naine on Käsitööaida kujundanud kena salongi stiilis. Kui lõngavalik silme eest kirjuks võtab, võib diivanil istet võtta ja käsitööajakirju sirvida. Peale lõngade, mida saab ka soovitud värvitoonis tellida, on poes müügil Janome firma õmblusmasinad ja käsitööd Kihnu kinnastest ja Haapsalu sallidest vilditud seepide ja õnnitluskaartideni.
Kümne aastaga on Sitsi sõnade järgi kudumise-heegeldamise vahendites päris suur areng toimunud. “Varem olid põhilised metall- ja teflonvardad, nüüd tehakse neid bambusest ja liimkasepuidust. Saadaval on suur hulk eri abivahendeid, kaableid, silmustemärkijaid,” seletab poepidaja, kes ise tarvitab KnitPro puitvardaid, mis kuduvat peaaegu ise.
Samuti on võrratult laienenud lõngade valik. Tänapäeva kudumeid ei anna võrrelda kunagiste karedate, kangete, torkivate kampsunite-karupükstega: ülipehmetest, alpaka- või siidisegustest lõngadest kudumid lausa paitavad kandja ihu.
Õpitubade mõte tekkis Sitsil, vaadates oma tuttavaid-sõpru, kes poodi tulles tihti diivanile istusid ja varrastel-heegelnõeltel välkuda lasid. Läheb ju koos iga töö kiiremini, pealegi saab kogenumatelt tegijatelt nõu küsida.
28. augustil alustatakse käekoti heegeldamisega, järgmisena on kavas narmastega kindaid kududa ja viltida. Osalemissoovist palutakse enne poes teada anda.