Salme Ellermaa koduni viib põllutee

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metsavenna tütar Salme Ellermaa on näinud näguripäevi, kuid säilitanud rõõmsa meele.
Metsavenna tütar Salme Ellermaa on näinud näguripäevi, kuid säilitanud rõõmsa meele. Foto: Urmas Luik

Vabadussõjas võidelnud Jüri Elmann võib rahul olla, sest temale presidendi antud talukohta hoiab lapselaps. Mis sest, et selleni viib nüüd vaid põllutee ja kevadpori surub ennast ukse allagi.


Kolm sama mõõtu asundustalu seisab Kaelase mõisast võttes kiviviske kaugusel üksteisest viisakalt eemal, Nurga on neist viimane.

Kaelase mõisasse rajatud koolis sai haridust Nurga talu perenaine Salme Ellermaagi. Sai seni, kuni tulid keerulised 1940. aastad ja pere laiali pillutasid. Mordva sunnitöölaagrist tagasi, aitas Salmet koolivennast kolhoosiesimees ja ta sai võõraste kätte läinud lapsepõlvekodu tagasi.

“Kui ma esimest korda tulin, oli kivipõrand siin, köögis-rehetoas, ropp ja kole oli, mõtlesin: jumal, see peab minu isakodu olema!” lähevad nüüdki, 57 aastat hiljem, Salmel silmad suureks, nagu astuks ta jälle esimest korda üle läve.

Omad inimesed ümberringi, ei vaadanud keegi Salmele kõõrdi selle pärast, et ta oli metsavenna tütar. Tollases mõistes rahvavaenlase järeltulija, kelle isa veel kusagil Venemaa avarustes vangis istus.

Salme rabas leiva lauale saamiseks kolhoosipõllul, siis sai koha Kaelase koolimajja ja jäi sealt kokatöölt pensionile.

“Oi, kui lumi läheb, on mul aias nokitsemist! Kuldnokki ei ole ma veel näinud, aga tihased ja kirjurähnid lendavad siin kogu aeg ringi,” seletab Salme kohvivett üles pannes. “Näete, mul on siin pildid, selline aed on siin,” toob ta albumi ja näitab tulpidest-nartsissidest kirendavaid peenraid.

Kann teeb klõps ja suured tassid saavad auravat turgutavat jooki täis.

“Meil käib siin kaubaauto esmaspäeval ja neljapäeval, jääb sinna teise talu juurde pidama, auto pealt saab enda tarbeks toidukauba kätte, lähemasse poodi, Libatsesse, on siit viis-kuus kilomeetrit,” seletab perenaine ja ohkab siis, mõeldes kunagistele jõukatele taludele ümbruskonnas ja sellele, kui palju rahvast Kaelasel elas ja milliseid pidusid mõisas peeti.

“Bussipeatusesse on siit kaks ja pool kilomeetrit, oma haigete jalgadega ei julge ma sellise libedaga välja minema hakatagi. Ja mis veel kõige põnevam: kui siit Pärnu sõidad, siis kahel päeval nädalas, teisipäeval ja reedel, saad lõunaks linnast tagasi.”

Kui riik tuli mõttele lõpetada pensionide kojukandmine ja kohustada kõiki pensionäre pangakaarte muretsema, arvas Salme, et tal pole plastrahaga midagi peale hakata, sest autolavka peal tuleb maksta ikka pärisrahas, ja palju ta kodunt välja pääsebki.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles