Uued ideed ei lase käsitöösõltlasel jõude istuda

Helmi Kuldsaare telgedel kootud pitsilised voodikatted sobivad oma klassikalise iluga igasse interjööri. Foto: Urmas Luik

Iseõppijast käsitöömeister Helmi Kuldsaar on telgedel kudunud kõike, harilikust põrandariidest udupeenete kangaste, voodikatete ja linikuteni.

End kudumissõltlaseks nimetav naine tähistas hiljuti oma 80. sünnipäeva Pärnu Raeküla Vanakooli keskuses näitusega, kus võis imetleda kümneid peene värvitunnetusega kavandatud ja veatult kootud suuremõõtmelisi tekstiile.

Käsitöögeenid on Kuldsaar ilmselt pärinud oma põneva elukäiguga vanaemalt.

Kunagi Riia mõisaproua juures teeninud naine valdas suurepäraselt söögitegemise ja käsitöökunsti ning töötas omal ajal Pärnust pärit reederi Kristjan Jurnase laevadel kokana.

Plikaeas telgede taha

“Võisin vahest 3.–4. klassis käia, kui tahtsin jõuluks kangesti uut kleiti saada, aga vanaemal polnud aega selleks kangast kududa,” meenutas Kuldsaar. “Ta siis õpetas mulle, kuidas tallalaudu tallata, ja nii tasapisi kudusingi.”

Kuldsaar tahtis käsitööd edasi õppida Pärnu kodumajanduskoolis, aga sinna ei võetud teda vastu, nii tudeeris ta hoopis raamatupidamist.

Naine töötas masinakirjutajana mitmes ametiasutuses ja pikka aega autobaasis dispetšerina. Käsitööhuvi aga püsis ja Kuldsaar õppis kangakudumist Pärnu aianduse ja mesinduse seltsis Ilme Mõisa käe all.

Kui valmis koos abikaasaga ehitatud maja, ostis naine sinna kohe kangasteljed ja jõude seisma need ei jäänud. Noor perenaine kudus koju vaibad, põrandariided, kardinad, voodikatted ja laudlinad. “Ühtegi tekstiili ma ostnud vist tõesti pole,” nentis Kuldsaar. “Olen kudunud endale, sõpradele-sugulastele, lastelastele. Põhiliselt lõbu pärast, kuigi oli aeg, kui tegin raha pärast ka.”

Samas autobaasis töötanud abikaasa Hugol olid puusepa oskused ja kuldsed käed, nii valmistas ta naisele unikaalsed kolmemeetrised teljed, et suuri vaipu saaks ühekorraga kududa. Nende telgedega kooti kahekesi: Helmi ühes, Hugo teises otsas.

Kuna nii laiade telgedega oli raske töötada, tellis naine abikaasalt järgmised teljed 210 sentimeetrit laiad.

Kõige rohkem valmistas mees 80 sentimeetri laiusi telgi. “Neid on terve Eesti täis,” väitis Helmi Kuldsaar. “Tegi 39 paari ja siis suri ära.”

Osavast teljemeistrist tegi filmi Kalju Kivi, tema abikaasa Signe Kivi filmis omakorda Helmi tööd ja loomingut.

Ideed ei lase magada

Kokku on Kuldsaarel olnud kodus korraga viied kudumisteljed, praegu kahed ja need seisvad tühjalt. Ilmselt mitte kaua, sest uued kavandid ei lase kudujal jõude olla.

“Teinekord hakkab mõte tööle öösel ja siis ei saa magadagi, ootan, et saaks kähku kuduma,” rääkis Kuldsaar. “Ise mõtlen: milleks mul seda vaja? Mul on kõik olemas, lastel ja lastelastel ka kirstud ja kapid asju täis. Olen vist kudumise narkomaan, ei saa ilma olla. Ja lõngu on mul veel palju järel, need pean ära kuduma.”

Naine näitab viimati valminud saunalinu, mis mõeldud sugulaste peredesse. Eriti pehmed ja mõnusad linad tulevad puuvillasest materjalist.

Imeuhked on suured heegelpitsidega ääristatud voodikatted, mille pind meenutab peent pitsi. Vaipade, rätikute ja katete värvid on kokku pandud üksteisega harmoneeruvates toonides, mustrites võib aimata rahvuslikke kujundeid. Kõik on tehtud ja viimistletud ülikorrektselt.

“Olen iseõppija,” lausus Kuldsaar tagasihoidlikult. “Mustreid kombineerin viimasel ajal ise, aga palju kasutan vanaemast jäänud ajakirju, Taluperenaisi ja Mareteid. Vahel näen näitustel midagi huvitavat, siis arendan mustrit, panen kokku natuke siit ja natuke sealt.”

Meetrite viisi on Kuldsaar kudunud rahvarõivaseelikute kangast. Tervele Häädemeeste ja Audru rahvatantsurühmale, peale selle tuttavatele, kes tellinud on. Kõige ilusamaks peab kuduja Kadrina triibustikku.

Triibuseelikut kannab Kuldsaar tihti isegi, kuna on juba 27 aastat tantsinud rahvatantsurühmades. Praegu keerutab ta jalga Raekülas Kaasikese rühmas.

Peale kudumise on naine kogu elu õmmelnud, tikkinud, heegeldanud.

Vene aeg soosis leidlikkust

Kuldsaar otsib välja mustvalge foto, kus lapsed istuvad suurel mustrilisel vaibal. Kolm meetrit lai ja neli meetrit pikk vaip on tikitud ristpistes Pärsia vaibalt võetud mustritega.

“Tegin selle siis, kui mul veel telgi ei olnud,” meenutas naine. “Küll inimene võis loll olla!”

“Lollus” nõudis praeguse aja mõistes üleloomulikku visadust ja tööd. Kapronlõnga toodi Pärnu Viisnurga vabrikule kammide valmistamiseks Moskvast. Naisel õnnestus osta vajalik kogus lõnga, mis tuli kedrata ja fotovärvidega värvida – muid värve polnud saada. Vaiba aluseks küllalt laia riiet poes ei leidunud, nii õmbles ta kokku seitse suurt riisikotti, millele tikkis tihedas ristpistes mustrid.

Vene ajal linavabrikust ostetud 70–80 kilo linast heiet korrutas naine lõngaks, värvis ära ja kudus koridori aastaid vastupidavad põrandavaibad.

Tavalist triibuvaipa Kuldsaar enam teha ei viitsi, liiga igav: aina viska ja tõmba. Mingi mustri- või tehnikanõks peab sees olema.

Oma töötunde ei oska Kuldsaar kokku lugeda ja töödele hinda pakkuda samuti. Koos kanga ülesseadmiseks kuluvate eeltöödega kulub kudumisele tohutu hulk aega ja energiat. Müüa raatsib naine vaid enda meelest masstoodangut, erilisemaid ja rohkem vaeva nõudvaid töid rahasse arvestada ta ei oska ega soovi.