Euroopa Parlamendi liige pole riigiametnik või diplomaat, kes läheb lähetusse paariks aastaks, vaid parlamendiliikme põhiroll ongi selles, et ta liigub pidevalt oma kodumaal, tal on kodumaatunnetus - see tunnetus, mida praegu saab Pärnust - ja siis esmaspäeval lendab ta tagasi Brüsselisse, kus on vaja vahendada Eesti tunnetust ja sõnumit ning saavutada neist mingi süntees.
Kas meid Euroopas kuulda võetakse, see küsimus on päevakorral vähemalt 40 aastat.
Kas meid võetakse kuulda?
40 aastat tagasi, oktoobris 1972 oli mul võimalus edastada ÜRO-le kahe põrandaaluse grupi, Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde koostatud memorandum, mida ei saanud postiga saata. Küsimus oli seesama: kas meie häält võetakse kuulda? Meie ametlik hääl kinnitas ju, et 99,99 protsenti Eesti rahvastikust hääletab kommunistliku partei poolt.
Seesama sõnum on meil alati värske, sest me ei ole sakslased, keda on Euroopa Parlamendis 99, meid on Eestist kuus. Pidevalt on küsimus, kas olla või mitte olla. Huvitaval kombel oleneb see erakordselt palju enesetundest, kes me oleme, kuidas ennast tunneme ja kuidas ennast tutvustame. Väikestel on oma nõrkused, kuid ka eelised.
Kui vaatan Saksa delegatsiooni omaenda grupis, see on Euroopa Rahvapartei, kristlikud demokraadid ja konservatiivid – suurim grupp, mille suurus on peaaegu kolm Eesti riigikogu -, siis sakslasi on seal 49, eestlasi üks, ka üks taanlane. Huvitav on vaadata, kuidas sakslased ja prantslased on koormatud omaenda rahvuslike huvidega. Sageli tundub, et nad lausa vaaguvad selle koorma all.
Neile helistab Saksa kantsler või Prantsuse president või Hispaania peaminister, nagu juhtus paar nädalat tagasi ühe hääletuse ajal, kui valiti Euroopa Keskpanga uut asepresidenti Luksemburgist, kes skandaalselt läbi kukutati. Ja siis näed, et Eestit ei ole koormatud selliste ränkade huvidega.
Lõppude lõpuks on Euroopa Liit demokraatlik organisatsioon, ta ei ole kohus. Tähendab, meie ei pea, hambad ristis, võitlema oma õiguste eest, need on olemas. See on parim organisatsioon, kuhu on võimalik minna. Ükski organisatsioon pole täiuslik ja loomulikult on alati vahe suurte ja väikeste vahel, aga ELis on väikestel kõige paremad võimalused ennast teostada ja tutvustada.
Eesti tutvustamine
Üks Eesti rahvuslik eesmärk, millest keegi ei saa kõrvale jääda, on meie jätkuv parem tutvustamine maailmale. See ülesanne ei lõpe selle ega järgmise põlvkonnaga.
Eestit teatakse ja Tallinna teatakse, aga ometi ei teata meid piisavalt - meie tausta, minevikku, meie panust, eeldusi ja võimeid ja mis selle juurde kuulub. Meid on vaja teadvustada usaldusväärsete, positiivsete partneritena, luua meist positiivne kuvand.
See, et oleme lihtsalt ELi liikmed, annab palju lisaväärtust. Mäletan, kui olime liikmekandidaadid, juhtisin tookord Eesti parlamendi Euroopa asjade komisjoni. Siis meenutati meile väga sageli, et praegu oleme rahvuslikult ühtsed, meie eesmärk on selgelt liikmeks saada, teistega võrdseks. Aga mõtelge sellele, kui olete ühise laua taga, mida on teil siis öelda? Mis on teie roll?
Kui teilt küsitakse teie arvamust ja seda ei ole, küsitakse teine kord ja ka pole midagi erilist öelda, siis võibolla kolmas kord ei küsita. Harjutakse sellega, et oleme liigitanud end teise järgu riikide kategooriasse, kes noogutavad, kes on enamusega nõus – see on meie teine oht. Esimene on rutiini, mugavuse oht.
Loomulikult vaatame suurte riikide käitumist, aga samal ajal meie roll ei pea sellega piirduma – see oleks väga ohtlik.
Täielik õigus on võimatu
Kas on võimalik saavutada puhast õigust? Kohtus võibolla küll, aga EL ja Eesti riik, nagu öeldud, pole kohus, see on kodanike organisatsioon ja tavaliselt, vähemalt Euroopas, lõpeb asi kompromissidega. See tähendab, et keegi ei saa loota saavutada sada protsenti õigust või seda, mida ta õiguseks peab.
Hea kompromissi tunnus on see, et keegi pole päriselt rahul. Nii oli see tunda siis, kui lõppes esimene Euroopa tuleviku konvent 2003. Keegi polnud päriselt rahul ja selle kohta öeldakse, et saavutati päris hea tulemus. Kui üks pool säraks ja teised pühiksid pisaraid, oleks asi väga hull.
Kui kõik on parajalt rahulolematud, tähendab see, et on õige tasand, kus saame kohaneda, muganeda, aga me ei pea jääma häbisse, oleme suutnud oma huve kaitsta.
Eesti erihuvid
Küsimus on, mis on Eesti eriline huvi. Loomulikult teistega võrdse seisundi saavutamine – see on õiguse ja õigluse küsimus.
Seda me kahtlemata järgime, kas või põllumajanduse otsetoetuste küsimuses. See on aeganõudev protsess, saame aru, et seda pole võimalik kohe ellu viia, vana enamus on selleks liiga tugev, aga meil pole mingit põhjust sellest hoiduda või öelda, et see on lootusetu.
Positiivne tulemus on see, et eestlasi on hakatud teadvustama. Kui saatsin peaminister Andrus Ansipit kohtumisel minu gruppi kuuluva rahanduskomisjoni esimehe Alain Lamassoure'i ja minu grupi juhi Joseph Dauliga, võis seal hoomata, et Eesti probleeme, meie põllumajandusprobleeme, Rail Balticut tunnetatakse. Kui peaminister ütles, mis on meie probleem - kommunikatsioonid on nõukogudeaegsed, siiani orienteeritud itta, Moskvasse, mitte Euroopa keskusesse -, palus Daul sekretäril see üles tähendada, et ta kasutab kindlasti seda oma kõnedes. Saime väga selge toetuse, et oleme oma probleeme suutnud teadvustada üle fraktsioonide.
Euroopa Parlament on selle poolest erinev ja positiivne, et ükski, ka kõige suurem rühm ei saa domineerida, ei saa teerulli rakendada.
Iga rühm ja rahvusdelegatsioon, ka kõige suurem, nagu 99-liikmeline sakslaste oma, on selges vähemuses. 750 liikmest on 99 sakslast vähemus. Seega on see parim koht, kus takistada suurte domineerimist. Selles on meie eelis, et ükski ei saa oma arvamust päriselt teistele peale suruda, seega tuleb koostööd teha ja kompromisse otsida.
EP töökord erineb tunduvalt rahvusparlamendi omast, kus tugev koalitsioon võib opositsiooni ignoreerida. Euroopa Parlamendis pole see võimalik põhjusel, et iga eelnõu, iga raport eeldab, et kõik teised fraktsioonid saavad määrata kaasraportööri, kellega põhiraportöör pidevalt kohtub, konsulteerib ja kellega ta peab nõu ning eesmärk on saavutada kompromisse.
Kõige parem tulemus sadade parandusettepanekute puhul on see, et jõutakse kompromissettepanekuteni, mis oleksid enamikule vastuvõetavad. See on hea raporti tunnus, seega kõik on kaasatud algusest lõpuni. Võib ka vastu hääletada, aga see pole väga hea toon. Parlamendi parim tulemus ongi, kui vähemalt kaks kolmandikku toetab mingisugust otsust. See annab kaalu valitsuste juures ja Euroopa Komisjonis.
Enesekehtestamine parlamendis
Kompromisside otsimises saame kaasa rääkida ja võimalused on seal piiramatud, hoolimata meie vähesest arvukusest. Ametlike kõnede pidamine on piiratud, seal on kvoodid ja igal fraktsioonil sõltuvalt suurusest oma kõneajad.
Piiramatu kõnevõimalus on omaenda fraktsioonis, oma komisjonis, piiramatu on parandusettepanekute tegemise vabadus. Nii asjatundjad ametnikud kui kogenud parlamendiliikmed sõeluvad peatselt välja, kes teeb ettepanekuid lihtsalt statistika pärast ja kellel on midagi öelda. Neid inimesi hakatakse hindama ja nendega arvestama.
Väikestel on võimalus ennast oma kvaliteediga üles töötada. Kui oled suuteline tegema asjalikke ettepanekuid, mis eeldab seda, et sa ei räägi ainult omaenda riigist, vaid näed tervikut ja püüad oma riiki sellesse sobitada, siis niisugustel inimestel on suurem kaal.
Mul on hea näide. Minu naaber meie fraktsiooni juhatuse koosolekutel tuleb Maltalt.
Tema nimi on Simon Busuttil, ta oli Malta pealäbirääkija liitumiskõnelustel. Ta on praegu juhtiv autoriteet Euroopa Rahvapartei grupis inimõiguste ja Euroopa õiguste suhtes tervikuna, sest on ennast üles töötanud. Teda vaadatakse teise pilguga, talle antakse eelisjärjekorras sõna, sest ta on autoriteet, vaatamata oma väikesele kasvule ja sellele, et ta tuleb kõige väiksemast riigist. Ta on suutnud ennast kehtestada. See võimalus on meil kõigil.
Ole lahke, naerata, tereta
Teine võimalus põhiülesande täitmiseks, mis on Eesti tutvustamine, Eestile usaldusväärsuse võitmine, algab isiklikust suhtlemisest. Meil on kõik õigused, aga me ei pea nende eest võitlema. Minu esimene valimisloosung 2004 oli ”Eesti huvide eest Euroopas.“ Nende eest peamegi seisma, kui näeme, et meid ahistatakse või oleme ebavõrdses olukorras.
Aga tuli välja, et pole vaja iga päev pidada meeleheitlikku võitlust Eesti huvide eest, sest need on kaitstud liitumislepinguga, meie võrdsete õigustega ja paradoksaalselt kõige paremini Euroopa Liidu ühiste poliitikatega.
Eesti rahvuslikes huvides on, et meil oleks toimiv ühtne välis- ja julgeolekupoliitika, et lõpuks kujuneks välja ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika, ühine energiapoliitika, et Läänemere strateegia, mis on parlamendi algatus ja väga suurel määral Balti riikide saadikute, kaasa arvatud Toomas Hendrik Ilvese algatus, viidaks ellu.
Kogu moraal on selles, et rahvusvahelises koostöös on mõttetu püüda oma riiki positsioneerida kuidagi liiga kõrgele või rääkida kogu aeg riigi erihuvidest. Tõepoolest: meil on suur elatustaseme vahe, me ei ole nii kindlatel jalgadel, kui statistika näitab, meie põllumajandustootjad on ebavõrdses olukorras – see kõik on õige. Samal ajal on meil parimad võimalused oma asjade eest seista. Jällegi on küsimus õiges stiilis.
Tuleme tagasi isikliku panuse juurde. Eestlastel ei ole väga levinud komme olla lahke näoga, naeratada või teretada. Euroopa Parlamendi liftides jagunevad inimesed võrdlemisi selgelt kahte lehte: ühed, kes tulevad lifti ja tervitavad, väljudes soovivad head päeva, ja teised, kes tulevad vaikides mühaklikult sisse ja lähevad samamoodi välja. Võib olla üsna kindel, et need viimased olid uutest liikmesriikidest, Ida-Euroopast.
Siin on taas loominguline koht. Kui vaatame asja ühest küljest, võime tunda ennast alaväärtuslikuna: oleme väikesed, keegi meid ei tunne, ei tähtsusta, meid hääletatakse maha.
Kui vaatame asja teisest küljest, siis on Euroopa Parlament parim koht, kus Eesti rahvuslikke eesmärke täita. Ühelgi diplomaadil ega riigiametnikul pole selliseid võimalusi, mis on parlamendi liikmetel. Riigiametnik, diplomaat peab ütlema, et juhindub oma riigi huvidest: on etikett, ei saa teatud asju öelda.
Europarlamendi liikme suur eelis on, et vastutame ainult oma valijate ees. Järelikult saab rääkida vajadusel lapsesuuga, öelda välja ebameeldivaid tõdesid, mida valitsusliige öelda ei saa. Meie hea võimalus on teha valitsustega paremat koostööd – kui nemad ei saa öelda, siis saavad parlamendiliikmed. Valitsus võib öelda, et parlamendiliikmed ütlesid nii – me peame neid kuulama. See on hea ja mõttekas koostöö.
Kõik algab sellest, et me ei ole kinnised, ei usuks, et meil on õigus toetusele, see usk kaugele ei kanna. Toetust peab ette valmistama. Millega? Väga lihtsalt: tuleb tervitada, olla sõbralik, naeratada, pidada meeles kolleegide sünnipäevi, mis on neile meeldiv üllatus, neid tunnustada hea esinemise või ettepanekue eest. Tunnustust vajavad kõik ja käituma peab positiivselt ning konstruktiivselt. See rajab meile teed usaldusväärsusele ja loob pinna meie paremaks mõistmiseks ning toetuseks.
Kohtusime võibolla viimast korda Gruusia presidendi Mihheil Saakašviliga, kellel on tavaks kord aastas kohtuda Euroopa Parlamendi Gruusia sõpradega. See oli lahkumisõhtusöök, aga ta ütles, et Gruusia ei pöördu kunagi tagasi Euroopa suunalt ja Vladimir Putin ei saa kunagi unustada, et tema on kasvult Putinist palju pikem. Ometi ta lisas, et ka Dmitri Medvedev on tunnustanud seda, et kuigi ta ei salli Gruusia juhte, imetleb ta seal ellu viidud reforme ja arvab, et need oleksid heaks eeskujuks Venemaale. Järelikult väikesed saavad anda teistele eeskuju.
Euroopa sügavaim kriis
Euroopa on kriisis, kõige sügavamas, mis seni kogetud. See kriis jätkub, sest oleme kaldunud kõrvale tõest ja õigusest tegeliku olukorra hindamisel, sellesse tõsiselt suhtumisel. Kaua aega ei teadvustatud Kreeka olukorda, nad ei maksnud makse.
Alles möödunud aastal tuli välja, et Portugali autonoomne provints Madeira oli varjanud miljardit eurot võlga, mis kallutas tasakaalust välja Portugali valitsuse säästumeetmed ja usaldusväärsuse. Neid asju lisandub kogu aeg: varjatud tegelikkus, millele ei taheta otsa vaadata; usk, et tullakse välja lühiajaliste ja kergemata lahendustega; keskendumine järgmistele valimistele. Ent see aeg on möödas. Kui kolm-neli aastat tagasi usuti, et suur ei lähe põhja ja riik ei lähe kunagi pankrotti, siis nüüd on need müüdid purustatud.
Selgunud on tõde, et võlg on võõra oma – seda ei saa lihtsalt maha kanda, kõik kohustused tuleb täita nii või teisiti. Saame olla solidaarsed, abistada, aga teatud piirini.
Oli meeldiv kuulda, kuidas Brüsselis esinenud Saksamaa kantsler Angela Merkel mainis kahel korral Balti riike, kes on ellu viinud uskumatuid reforme ja nende tulemusena suutnud taastada majanduskasvu. Kõlab veidralt, kuid mitte Lääne-Euroopale.
Läti majanduskasv on kõige kõrgem ELis ja Eestil kõige kõrgem eurotsoonis. See on vastus poleemikale, et vaadake, kui kasinusmeetmeid edasi rakendada, surutakse majanduskasv maha. Läti peaminister Valdis Dombrovskis on mitmel korral öelnud, et struktuursete reformideta ei saa majandust tervendada, ei saa tootlikkust suurendada, aga tootlikkus-tööviljakus on kriisist väljatuleku alus.
Möödunud kümnendi programm, ELi Lissaboni strateegia kõlas väga uhkelt: saavutada aastaks 2010 või veidi hiljem, et EL on kõige innovaatilisem ja dünaamilisem piirkond maailmas, jõuame järele Ameerikale. Juba tookord tundus see mulle Nikita Hruštšovi kuulsa seitsme aasta programmina, et võtame hoogu, jõuame Ameerikale järele ja matame ta maha. Ameerika olukord pole praegu väga kiita, ometi on see palju parem kui Euroopa oma. Järelikult: programmidest ei ole küll, need on vaja ellu viia. Kõik taandub struktuursetele reformidele, innovaatikale ja tööviljakuse tõstmisele.
Olla positiivne eeskuju
Eesti pole ideaalne näide, aga mis on meie roll tänapäeva Euroopas? Meil on võimalus olla positiivne eeskuju.
Kui kreeklased, kelle miinimumpalk on Eesti miinimumist kõrgem, ütlevad, et nad surevad, siis eestlased pole surnud ega kavatsegi. Vastupidi: teeme reforme ja kavatseme oma elatustaset ja palka tõsta.. Järelikult oleme näide, et kõik on teostatav, kui asja tõsiselt võtta.
Kogu mure on, et suurem osa vanast Euroopast ei usu või püüab kriisi ohjata poolikute abinõude ja enesepettusega. Sellega enam välja ei mängi. Meil on väikeriigina suured šansid end paremini positsioneerida ja maksma panna. Oleme selleks head tööd teinud.
Mis on mured? Eesti enda sisemine olukord on muutunud sklerootiliseks, paigalseisvaks, kivistunud skeemidesse. Oleme kaotanud suurel määral loomingulisust, kontakti oma kodanikega, loodame poliittehnoloogiatele, poliitbroilerite kasvatamisele, sellele, et kui on piisavalt raha, võidame valimised niikuinii. Paari lollikindla loosungiga, mida keegi pole võimeline ellu viima.
Seega Eestil endal on vaja mõista, mis on pikem ja mis lühem perspektiiv. Kui tulla tagasi Tammsaare juurde, et tõde ja õigus pole muud kui see, mis on kasulik, siis minu küsimus on: mis on kasulik? Peame seda mõtestama igaüks enda ja oma riigi jaoks.
Kõik taandub inimesele
Mis on kasulik? Lühiajaline kasu on taktikaline, praegu on aeg, kus tuleb mõelda pika perspektiivi kasulikkusele. See langeb kokku põhiväärtuste ja -huvidega. Siin ei saa improviseerida, reeglid on kõigile täitmiseks ja Eesti on neid täitnud väga hästi.
Siseriigis on reeglite täitmine muutunud probleemiks, ka meie eurobürokraatlik käitumine. Juhin parlamendis Balti Euroopa saadikuühendust, kes on omal ajal algatanud Läänemere strateegia ja praegu teostab selle üle järelevalvet. Kohtusime äsja nn Hansa parlamendiga, kuhu kuuluvad 11 Läänemere riigi kaubandus-tööstuskojad ja ettevõtjate organisatsioonid. Sealt tuli väga mõtlemapanevaid signaale, ka Eestist.
Näiteks kui palju Eesti eurobürokraatia on tugevnenud ja kuidas ta ahistab väike- ja keskmise suurusega tootjate tegevust. Iga tehingu kohta tuleb aru anda, esitada kviitungeid, mida keegi ei kasuta. Valitseb suhtumine, et ettevõtja on potentsiaalne varas või pettur. Samal ajal räägivad ametnikud, et väike- ja keskmise suurusega ettevõtjad on Euroopa majanduse selgroog. On arvutused, et kui iga väikeettevõtja suudaks luua juurde ühe töökoha, oleks tööpuudus likvideeritud.
Kui samal ajal ahistame neid ettevõtjaid liigse kontrolli ja bürokraatiaga, on see ummiktee. Meie kohus on tähelepanu pöörata, kuidas saame oma kodanikel paremini aidata kasutada Euroopa Liidu eeliseid, õigusi ja võimalusi, mitte soodustada seda, et riigi kontroll nende üle tugevneb ja neid ahistab. See on põhiline väljakutse, mis taandub inimestele.
Valitsuste ja ELi taseme otsused ei aita, kui inimestena ei võta me neid otsuseid tõsiselt, ei usu neisse ega kavatse neid täita. See on Eesti praegune dilemma, nagu mina seda näen.