Juhtkiri: Rüütli tänava surmast

Pärnu Postimees. Foto: PP

Pärnu Postimehe veebiküljel tekitas elavat vastukaja lehelugu “Kes suretab Rüütli tänavat?”, mis tähendab, et selle tänava saatus läheb korda väga paljudele pärnakatele.

Rüütli tänava äride omanik Ulf Thomas Berkelind peab ala suremise põhjustajaks linnavalitsust, mille ametnikud teinud talle takistusi jõululaada korraldamiseks, nõudnud kooskõlastusi ja lube ja väidetavalt norisid iga detaili kallal.

Tasub siiski tähele panna, et kuigi valdav osa Rüütli tänava äärde jäävatest majadest on eraomanduses, siis tänav ise seda pole. Ja kui linnavalitsuses vaadatakse müügilettide panemise soovi puhul, et need sobiksid ja näiteks lumekoristusele ette ei jääks, ongi see nende kohus. Tegu pole eraettevõtja pahatahtliku kiusamisega, sest arvestada tuleb ju sellegagi, et kõik inimesed liikuda saaksid. Teiste hulgas needki, kellele konkreetse äri välilett huvi ei paku.

Samuti on igal võimalikul ja võimatul juhul mugav süüdistada muinsuskaitset, kuid sellegi tegevuse eesmärk pole kedagi põhimõtte pärast vaenata, vaid hoolitseda asendamatu pärandi säilitamise ja eksponeerimise eest.

Muidugi pole ametnikud ega linnajuhid eksimatud, kuid kõnealuse konflikti puhul kaldub Pärnu Postimees neid toetama. Sellist linna, kus ärimees lööb jalaga ukse lahti, nõuab enda jäika õigust, nägemata oma letist ja kassast kaugemale, ja saab kohemaid kõik, mida tahab, ei ole küll kellelegi, isegi mitte sellele ärimehele endale vaja.

Rüütli tänava saatuse üle tulebki arutada, kuid ükskord tulevad seadused ette. Linnavalitsus ei saa ühelegi eraomanikule ette kirjutada, kui palju renti ta oma ruumide kasutamise eest küsib või kui kaua ta oma poe uksed lahti hoiab. Linn saab teha teatud soodustusi ja muuta asjaajamise senisest mugavamaks, kuid kasuliku partneri leiab Rüütlis tegutsev äri eelkõige kõrvalmajast, mitte Suur-Sepa tänavast.