Kalev Vilgats: Pole huvi, ei saa asja

Foto: Andres G. Adamson

Pimedal ajal meenutab Pärnu Rüütli tänav kohtumaja poolt vaadates valgustatud maandumisrada, kuhu midagi mitte kunagi ei maandu. Igavate valgustipostide rida kadumas inimtühja tänava lõppu – selline on Rüütli tänav.

Aeg-ajalt toimetusse helistavad linnakodanikud on tunnusmärk sellest, et kaugeltki kõigile pole Rüütli tänava saatus ükskõik. Ent suhtumine algab selle tänava majaomanikest.

Pärnakana ei mäleta ma olukorda, kus ühel pool Rüütli tänavat oleks järjestikku kahe poe aknad tühjad ja teisel pool samuti. Ärid tulevad ja lähevad, aga pikki tühjuseperioode ma ei mäleta.

Rääkisin tühjadest kaubanduspindadest Pärnu äritänaval hiljuti ühe ettevõtjaga. Ta vastas mulle looga sellest, kuidas tahtis avada kohvikut, kuid majaomanik ütles, et tema eliitmaja alumisele korrusele ei sobi mingi kohvipood kuidagi. Kohv ja saiakeste lõhn, vuih!

Tõrjutud ettevõtja soovitas mul tõsta pilgu esimeselt korruselt kõrgemale ja vaadata Rüütlis teisi-kolmandaid korruseid. Tõesti, polnudki märganud, et paljudel selle tänava majadel on aknasilmad tühjad ja elutud. Ei potililli, kardinaid ega, mis peaasi, tuld pimedal ajal aknast kumamas. Tühjal Rüütli tänaval tunned ennast varases õhtupimeduses kui kummituslinnas.

Rüütli tänava kasuks räägib vähemalt see, et sinna sattudes ma tean, kus olen.

Pärnu muuseumist mõnelt ürituselt tulles olen astunud vahel Port Arturi suunas. Mitmel korral olen vinges tuules ja vihmapeotäies tabanud ennast mõttelt, et ma ei tea üldse, kus olen. Muuseumi juurest viiv tänav võiks olla ükskõik millises Põhja-Euroopa väikelinnas.

Ümberringi äripinnad, mõni tõttaja, harvad külastajad heledalt valgustatud poodides. Miski ei viita sellele, et olen südalinnas. Pigem tekib tunne, et tahaks kelleltki küsida, kas olen ikka õigel teel. Pole kelleltki küsida.

Alles Port Arturite vahelisel platsil asetub kõik oma kohale: iseloomutu ja eripäratu city jääb selja taha. Mul on võimalik minna valgusfoori alt linna poole, mida lapsepõlvest tunnen.

Ma ei kurda, võibolla peabki moodne linnakeskus välja nägema kosmopoliitne. Sobiv vähemustele.

Rüütlit käest lastes astume Pärnus eimidagiütleva kesklinna poole. Ent tegelik algatus tänavale uue elu andmiseks saab tulla ennekõike sealsetelt majaomanikelt. Kuni pole huvi olukorda muuta, ei saa ühestki ettevõtmisest asja.