:format(webp)/nginx/o/2017/05/10/6645797t1hdf65.jpg)
/nginx/o/2013/01/10/1517780t1hc83f.jpg)
Angela Merkel on enne sügisel toimuvaid liiduparlamendi (Bundestag) valimisi rahva seas populaarsem kui kunagi varem. Tema sotsiaaldemokraadist vastaskandidaat Peer Steinbrück (SPD) on oma läbi mõtlemata ütlustega sütitanud tulekahjusid, mida teised on pidanud kustutama.
Nii Merkeli kui Steinbrücki kroonimismissad kantslerikandidaadiks toimusid Hannoveris, kus 20. jaanuaril valitakse Alam-Saksimaale uut parlamenti. Nende kohalike valimiste tulemused ennustavad, kui palju võivad parteid hääli saada üheksa kuu pärast.
Merkel valiti küll rekordhäälteenamusega – 97 protsenti – uuesti erakonna kandidaadiks, kuid tema tulevane edu sõltub täielikult koalitsioonipartneritest, nii vabadest liberaalidest (FDP) kui kristlik-sotsiaalsest liidust (CSU).
Toetus FDP-le on pidevalt langemas, praeguste ennustuste kohaselt saaksid nad valijate häältest ainult neli protsenti. Kuid selle asemel et selgitada oma toetajatele valimisprogrammi, tegelevad liberaalid usinasti iseendaga. Seda äsjaselgi traditsioonilisel kolmekuningapäeval Stuttgardis, kus arutati järjekordselt ainult erakonna esimehe probleemi. Paljude arvates puudub Philipp Rösleril juhtimisoskus. Võib arvata, et liberaalid saavad valijatelt punase kaardi.
Pähklipurejad
Oma pähklid on pureda kristlik-demokraatlikul liidul (CDU) ja CSU-l. Esmaspäeval jõudis ajakirjandusse uudis, et Saksa endine liidupresident Christian Wulff ja tema glamuurne abikaasa Bettina on otsustanud lahku minna.
See teade tuletab alamsaksimaalastele valusalt meelde korruptsiooniskandaali, millesse nende kunagine peaminister on ikka veel segatud – prokuratuur pole kriminaaluurimist lõpetanud. Pealegi oli just Merkel see, kes soovitas Wulffi Bellevue lossi isandaks.
Tahes või tahtmatult tekib kuri kahtlus, et õnnetu saatusega president soovib nüüd liidukantslerile kätte maksta selle eest, et valitsuse juht teda omal ajal energilisemalt ei kaitsnud. Wulff oleks võinud oma eraelu puudutava teate avalikustamisega oodata, kuni valimised on möödas.
Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ilmub jaanuaris müügile Baieri siseministeeriumi endise riigisekretäri Bernd Weißi teos CSU juhi Horst Seehoferi juhtimisstiilist, mis ei taluvat ei kriitikat ega mõistlikke ettepanekuid. Sellest tulenevalt ei imesta keegi, et poliitennustuste kohaselt juhivad Alam-Saksimaa valimisvõitlust sotsid koos rohelistega (Die Grünen). Kohaliku SPD esikandidaat Stephan Weil on küll rahulik mees, kes ei armasta suuri sõnu, kuid praegusi tragikomöödiaid jälgides tunnevad valijad, et just sellist poliitikut nad vajavadki.
Mees, kes laseb ennast ise põhja
Peer Steinbrück valiti Hannoveris auväärse häälteenamusega – 93,45 protsenti – sotside (SPD) kantslerikandidaadiks. Vastupidiselt CDU-le, kus peale Merkeli ei olnudki kedagi teist tippu valida – keisrinna Katariina Suure fänn on osanud oma erakonnasisesed rivaalid kõrvaldada –, oli SPD areenil teisigi pädevaid poliitikuid, nagu austatud ja tasakaalukas Frank-Walter Steinmeier ning erakonna esimees Siegmar Gabriel.
Liisk langes Steinbrücki kasuks, sest tal on tugev finantstaust, mida ei tohi praeguse eurokriisi ajal alahinnata. Kuid selmet rünnata Deutsche Banki skandaali ajal Saksamaa suurimat finantsinstitutsiooni, räägib Steinbrück sellest, et liidukantsleri palk olevat liialt madal (brutosissetulek aastas 208 000 eurot, Prantsuse president François Hollande teenib aastas 50 000 eurot vähem) ja Merkelil olevat pealegi ”naisteboonus“, sest valitsuse juhti hindavat eriliselt just tema sookaaslased. Kuid mitte sõnagi üksikhooldajatest, kellest suurem osa peab elama ära 1000 euroga kuus.
Kantsleritooli ihaldaja ei too esile oma selget positsiooni eurokriisi lõpetamisest ja tööturu olukorrast, pensionidest ja üüripoliitikast, vaid räägib sellest, et talle ei tuleks pähegi osta Pinot Grigio pudelit, mis maksab ainult viis eurot. Nii ülbelt võib rääkida ainult miljonär, kes vaesuses virelevalt Bochumi linnalt sai tunnise esinemise eest 25 000 eurot. Selle raha maksis sotsiaaldemokraat pärast avaliku kriitikatsunami tekkimist küll tagasi.
Samas võttis Steinbrück vastu Maini-äärse Frankfurdi erapanga esinemispakkumise, kuni selgus, et prokuratuur on alustanud selle vastu kriminaalasja … Alles siis ütles Steinbrück oma tulusa tööotsa üles.
See kõik demonstreerib ainult ühte: suure suuga mees armastab suuri numbreid ja tal puudub igasugune arusaam väikese inimese olukorrast, kes võitleb päevast päeva äraelamise nimel ega tea, kust võtta raha üüriks või toidu eest maksmiseks. Seega, nagu Vladimir Putin ei ole – nii väitis kunagi Steinbrücki erakonnakaaslasest liidukantsler Gerhard Schröder – mingi demokraat, ei ole SPD kantslerikandidaat ehtne sotsiaaldemokraat.
Küsimus pole selles, et Stein-brück ei võiks küsida hea töö eest head palka. SPD esindab aga traditsiooniliselt neid, keda pika ja raske päevatöö eest ei tasustata sugugi rikkalikult ja kes peavad muretsema, kas homme on neil töökoht üldse veel olemas. Just nende inimeste eest peaks sotsiaaldemokraat välja astuma, nende muredele lahendusi pakkuma.
Steinbrück ei esinda oma isiklikku parteid, vaid Saksamaa vanimat, tänavu 150 aasta juubelit tähistavat erakonda SPDd. Kuid seda pole minakeskne kandidaat tajunud. Osaliselt näitavad Steinbrücki ütlused sedagi, et tal ei ole meeskonnas häid nõunikke. Tal puudub inimene, kes tõmbaks õigel ajal hädapidurit.
Kõigele lisaks on Steinbrück hellakene, sest solvub kiiresti: pühapäeval ründas ta verbaalselt telekanali ZDF uudistereportereid, väites, et kõiki tema ütlusi moonutatakse. Sellised äärmiselt lapsikud väljaastumised ei loo hädavajalikke kontakte poliitikute ja ajakirjanikega ning kahjustavad ainult Steinbrücki ennast.
Angela Merkeli populaarsus on kasvanud just tänu sellele, et ta ei loobi emotsionaalselt sõnu tuulde. Kui liidukantsler teeb suu lahti, räägib ta asjast. Merkel ei provotseeri avalikkust oma temperamendi ja üleolekuga.
Seega ongi praegu kõige huvitavam küsimus see, kui kaua peavad sotsid oma kantslerikandidaadi liivakastimängudele vastu.
Praegu on olukord nagu jalgpalliplatsil, kirjutab Neue Zürcher Zeitung Šveitsis: ”Kõigepealt ei olnud meil õnne, siis tuli juurde veel ebaõnn.“
Põnevad ajad poliitilisel parketil
Praegusest tragikomöödiast võivad valimiste ajal lõigata kasu väiksemad parteid. Juba nüüd on CDU pea kõikides Saksamaa suurlinnades kaotanud liidripositsiooni. Alam-Saksimaa on samuti viimane liidumaa, kus CDU veel valitseb koos FDPga.
Seega on Bundestagi valimistel võimalikud kõikvõimalikud koalitsioonid, millest liit CDU ja SPD vahel oleks kõige tõenäolisem. Seda muidugi juhul, kui Steinbrück on valmis tunnistama tehtud vigu ja muutma radikaalselt kurssi. Alates 2009. aastast on SPDgi kaotanud massiliselt valijaid.
Praeguses olukorras püüavad kõik parteid ennast uuesti rivistada ja olla võimu säilitamise nimel avatud koalitsioonipartneritele, kellele nad varem kätt anda ei soovinud.