Kantsler Angela Merkeli luupainaja Alam-Saksimaa

Kantsler Angela Merkelil ei jäänud üle muud, kui jõuetult jälgida Stephan Weili (teisel pildil) võidukäiku Alam-Saksimaal. CDU pidi peaministri koha loovutama. Foto: Werner Siebert

Alam-Saksimaa valimistulemused tehti teatavaks alles südaööl. Ainult ühe parlamendisaadiku enamusega krooniti võitjaks sotsiaaldemokraatide (SPD) ja roheliste (Die Grüne) koalitsioon. Seega on Alam-Saksimaa tulevane peaminister Stephan Weil.

Weil on mees, kes endast suurt numbrit ei tee. Samal ajal kui uue juhi erakonnakaaslased pidutsesid valimisvõitu, oli Weil abikaasaga juba kodus. Ja miks mitte – oma eesmärgi oli ta ju edukalt saavutanud. 54aastast juristi, kes armastab suusatada ja on jalgpalliklubi Hannover-96 suur fänn, on pidevalt tema vaikse ja tagasihoidliku olemuse tõttu alahinnatud. Ka siis, kui ta vahetas 2006. aastal Hannoveri raekojas välja legendaarse Herbert Schmalstiegi, kes oli valitsenud linna 36 aastat. Weil on öelnud: ”Valimiskampaania pole mingi missivalimine.“

Tõepoolest mitte. Selleks et võita, pole ilmtingimata vaja lärmata. Seekordki said Weili kriitikud valusa ninanipsu.

Kui võitjad kaotavad

Sotside ”imerelvaks“ oli endise liidukantsleri Gerhard Schröderi abikaasa Doris SchröderKöpf, kes alistas kandidaatide faasis oma parteikaaslase Sigrid Leuschneri. Sellest hoolimata ei saanud 48aastane endine ajakirjanik parlamenti sisse isikumandaadiga, küll aga SPD liidunimekirja kaudu. Sotsides pettunud Leuschner hüppas paar päeva enne liidumaa parlamendi valimisi Die Linke (vasakpoolsed) ridadesse.

Kuigi kristlikud demokraadid (CDU) said rohkem hääli (36 protsenti) kui sotsid (32,6 protsenti) ja nende juba surnuks kuulutatud partner FDP (liberaalid) koguni rekordarvu hääli (9,9 protsenti), jäi Angela Merkeli erakonnakaaslane peaminister David McAllister oma toolist ilma. Rohelisedki oskasid oma valijaid mobiliseerida, neid toetas 13,7 protsenti valijatest.

Mustaks pühapäevaks osutusid valimised koguni kahele parteile: Die Linke ja piraadid (Die Piratenpartei) said hääli alla viie protsendi ega pääsenud Alam-Saksimaa parlamenti enam sisse.

Valimiste suurimad üllatajad olid liberaalid (FDP), kes tõusid poliitilisele parketile tagasi nagu fööniks tuhast. Neile oli ennustatud ainult kolm protsenti hääli. Erakonna esimees Philipp Rösler oskas pealegi pärast tulemuste teatavakstegemist kaardid hästi välja mängida ja positsiooni säilitamiseks võimuinstinkti ilmutada.

Oma suurimale vaenlasele, Bundestagi fraktsiooni esimehele Rainer Brüderlele pakkus Rösler erakonna esimehe tooli. Rösleri teinegi vastane, Dirk Niebel hoidis pärast valimisi suu kinni. Rösler ja Brüderle sõlmisid vaherahu, mis jääb loodetavasti selles pikemat aega iseendaga sõdivas parteis püsima.

Liberaalid ei tohi unustada, et nende fantastiline tulemus Alam-Saksimaal on ehitatud üles valimissedeli nn teisele häälele, mille CDU valijad andsid FDP-le hirmus, et nende koalitsioonipartner jääb parlamendist välja. Nüüd teatas Merkel üllatavalt otseste sõnadega, et Bundestagi valimistel FDP-l seda lootust enam ei ole: iga partei võitleb ainult oma valijate häälte eest.

Puna-roheline enamus liidunõukogus

Kui koalitsioon CDU ja FDP (partner CSU – kristlik-sotsiaalne liit – valitseb ainult Baieris ja liidutasandil) on seni kaotanud toetust suurlinnades, on ta pärast Alam-Saksimaa valimistulemuste teatavakstegemist vähemuses liidunõukoguski (Bundesrat). Nüüd võivad sotsid ja rohelised suruda läbi endale meelepäraseid uusi seadusi või öelda ”ei“, kui mingi uus riiki puudutav määrus ei ole neile vastuvõetav.

Septembris toimuvad Saksamaa liiduparlamendi valimised tulevad seega jõhkramad, kui Merkel oskas ette näha. Saksamaa poliitilisel maastikul on nüüd kõik lahtine – iga erakond võib osutuda nii võitjaks kui kaotajaks.

Kuna suur osa valijatest langetab tänapäeval otsuse hääle andmise kohta viimasel minutil, pole valimistulemusi enam võimalik ennustada. Samuti saab uute valitsuste ja koalitsioonide moodustamisest tulevikus millimeetritöö.

Pärituul Peer Steinbrückile

Stephan Weili võit tõi pärituult SPD kantslerikandidaadile Peer Steinbrückile, kelle tagasihoidlik, isegi kahetsusest piinatud esinemine tõi talle nüüd plusspunkte. Just Steinbrücki lapsesuu enne Alam-Saksimaa valimisi asetas SPD valimisvõidu suuresti küsimärgi alla, seda pandi talle vägagi pahaks. Mõõdukas esinemine Weili võiduüritusel oli rahvale see-eest meelt mööda. Nüüd võib Steinbrück isegi natuke unistada kantsleritoolist.

CDU ja FDP koalitsioonile oli valimisõhtu luupainaja. Sotsid ja rohelised võitsid, kuigi Angela Merkel on Saksamaa populaarseim poliitik ja käis McAllisteri mitu korda toetamas. See, et hääli kaotati sundpartnerile FDP-le, tegi eriliselt haiget.

Sotsid võitsid sellest hoolimata, et nende tippkandidaat Steinbrück pani oma ütlustega endale ja Stephan Weililegi pidevalt jalga ette.

Kui CDU soovis seni ehitada Bundestagi valimisvõitu üles oma esimehe Angela Merkeli populaarsusele, siis see kontseptsioon ei kanna enam vilja. Ka David McAllister on Alam-Saksimaal vägagi armastatud. Võitis aga sotsiaaldemokraat, suurele ringile täiesti tundmatu mees.

Kui CDU ja FDP vahekord on olnud juba aastaid tänu erimeelsustele taluvuse piiril, võib arvata, et liberaalide võit kristlike demokraatide alaliste valijate häälte abil ei paranda tulevikuski partnerite vahekorda.

”Must-kollane“ projekt ei ole kodanike jaoks enam atraktiivne. Eriti kui erakonnakaaslased püüavad partei esimeest kuni valimiskampaania viimase päevani avalikult ”mõrvata“, nagu seda tegi FDP äsja Philipp Rösleriga.

Kui Steinbrück peaks tulevastel valimistel saavutama oma eesmärgi, ei tohi temagi unustada, et Berliini võimupalee uks avanes talle ainult tänu rohelistele, kes suutsid Alam-Saksimaalgi oma toetust selgelt suurendada.

Pärast Stephan Weili võitu lubas SPD kantslerikandidaat Steinbrück tulevikus enda sõnu enne väljaütlemist rohkem kaaluda. See on mõistlik lubadus. Steinbrücki tundes jääb ainult oodata, kui kaua ta suudab lubadusest kinni pidada.