Aare Heinvee: Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika toetagu maaelu jätkusuutlikkust

Aare Heinvee. Foto: PP

Juba järgmisel aastal algab Euroopa Liidu uus finantsperiood kestusega 2014–2020. Eestit ootab ees riigisisene arutelu prioriteetide üle, kuid Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika hõlmab kogu Euroopa Liidu majandusruumi tervikuna.

Eesti toetab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformimist, sest sellega toetame kodumaise toidukauba olemasolu ja maaelu jätkusuutlikkust.

Vana ja jäik süsteem

Ühine põllumajanduspoliitika on Euroopa Liidu üks kesksemaid poliitikaid, mis hõlmab 43 protsenti ELi eelarvest, s.o 53 miljardit eurot aastas, millest otsetoetused omakorda moodustavad 47 protsenti. Tegemist on vana ja jäiga süsteemiga, mida vähehaaval on üritatud reformida. Igasugune toetus on turusituatsiooni moonutamine ja protektsionism. Kaasneb bürokraatia vohamine, samal ajal on põllumajandustoetuste pakett vägagi kirju.

Euroopa Liidu aluspõhimõtete kohaselt peame väga oluliseks võrdseid konkurentsitingimusi ühises majandusruumis, arvestades kliima- ja keskkonnatingimusi.

Lähtudes reaalpoliitikast, tuleb järgmise finantsperioodi raames lahendusena kõne alla Eesti põllumehele otsetoetuste tõus, mitte meile meelepärasem toetuste ühtlustamine teiste riikide otsetoetuste langetamise kaudu. Siiski ei tohiks ühise põllumajanduspoliitika otsetoetuste üldmahtu suurendada.

Otsetoetuste võrdsustumine ei tohi toimuda maaelu arengu arvelt. Eestile omane senine jaotuskava – 50 protsenti esimesele sambale (otsetoetused) ja 50 protsenti teisele sambale (maaelu areng) – peaks jääma kehtima.

2013. aastal on Eesti põllumehele ühtne pindalatoetus ehk otsetoetus 101 miljonit eurot ja täiendavad otsetoetused 24 miljonit eurot, kokku 125 miljonit eurot.

Euroopa Liidu praegune otsetoetuste keskmine tase on 280 eurot hektarile. Toetame suunda, et ühegi liikmesriigi otsetoetuste tase ei oleks tulevikus alla 90 protsendi keskmisest.

Vähim, millega saabuval finantsperioodil leppida võiks, on kõigi Balti riikide otsetoetuste võrdsustamine Rumeenia omaga, mis on 75 protsenti ELi keskmisest ehk 196 eurot hektarile. Selliselgi juhul oleks see madalaim tase Euroopa Liidus. Võrdsustamise hind oleks vaid 0,07 protsenti ühise põllumajanduspoliitika eelarvest. See on tahtmise ja tegeliku solidaarsuse küsimus.

Maaelu võtmetegur

Eesti sisemajanduse kogutoodang (SKT) inimese kohta ja põllumajandustoetused on korrelatsioonis. Me ei tohiks leppida, et EL ei hinda Eesti majandust ja peab meie arenguväljavaateid tagasihoidlikuks. Eesti tulevik ei saa olla lihtsa ja odava töö maa.

Pikemas perspektiivis peame oluliseks eelarve paindlikkust ehk omandipõhiste otsetoetuste järkjärgulist vähendamist ja investeeringute, maaettevõtluse ning maaelu jätkuvat toetamist. Teisisõnu eelistame maaelu meetmeid kui ”õnge“ otsetoetustele kui ”kalale“.

Samuti on tähtis, et teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni panustataks oluliselt rohkem, et otsetoetuste süsteem lihtsustuks ja muutuks efektiivsemaks ning et arendataks turukorraldusmeetmeid.

Peale selle on oluline, et tegelikult kasutatavad põllumajandusmaad oleksid toetusõiguslikud, toetataks aktiivseid põllumehi ja suhtutaks seitsmeprotsendilise ökotsooni nõudesse paindlikult.

Kuigi ühtne põllumajanduspoliitika ei ole kõigi maaelu probleemide lahendaja, jääb põllumajandus maaelu võtmeteguriks. Põllumajandussektor on kindlasti üks riigi julgeolekuriski maandaja oma elanikele kodumaise toidu varustuskindluse kaudu.

Tootearendus ja meie põllumeeste konkurentsivõime on otseses seoses investeeringutega ja on üheselt kinni toetuste tasemes. Suured arenguperspektiivid on veel bioenergial ja veemajandusel. Lisanduvad üliväärtuslikud töökohad ja see on tõhus vahend urbaniseerumise vastu ning leeveneb järelkasvu probleem põllumajanduses.

Väärib tähelepanu, et põllumajandussaadustele suurema lisandväärtuse tekitamine ja seni imporditavate põllumajandussaaduste tootmine omal maal on oluline riigi väliskaubandusbilansi tasakaalustaja.

Hädavajalikud, kohati vaid kahe- kuni nelja-aastase tasuvusajaga investeeringud tugisüsteemidele, nagu maaparandus ja teed-sillad, on möödapääsmatud. Ebavõrdsete konkurentsitingimuste korral jäävad ellu suurtootjad, kuid põllumajanduse moderniseerimisega kaasneb töökohtade vähenemine.

Kui ootame Euroopa Liidult suuremat solidaarsust, peame olema solidaarsed riigisiseselt. Seni vähem toetusi saanud põllumehed väärivad võrdsemat kohtlemist.

Kõik maailma riigid toetavad oma põllumajandust, küll väga erineval moel. Kas ELi ja oluliselt rohkem oma põllumehi toetava USA kaubandusläbirääkimised toovad põhimõttelisi muutusi ja kas jätkame kodumaise, suhteliselt maheda ja kallima toiduga või on GMO meie uus väljakutse, näitab aeg.

Tänan kõiki põllumajandusorganisatsioone, kes on teinud tänuväärset tööd Eesti maaelu edendamise ja ühise põllumajanduspoliitika õiglasemaks muutmise nimel. Otsustajatele soovin aga tervet talupojamõistust.