Spioonid meie kõrval

Andreas ja Heidrun Anschlag edastasid 21 aastat Moskvasse salainformatsiooni Euroopa Liidu ja NATO kohta. Nende endi tegelik identiteet on teadmata. Foto: AP/Scanpix

Kohtus on süüpingis istujate isikuandmete tuvastamine formaalne toiming. Kuid äsja Stuttgardis alanud spionaažiprotsessil pole kaebealuste identiteet teada.

Abielupaar, keda süüdistatakse luuretegevuses Venemaa kasuks, nimetab ennast ise Andreas ja Heidrun Anschlagiks või Šaša ja Olja Rostiks, kuid ka Pitiks ja Tinaks. Nimed on kirjas süüdistatavate passides, hüüdnimesid kasutas paar koodina, soovides ühendust oma tööandjaga. Tõenäoliselt on need kohtualustele luureteenistuse antud varjunimed.

Suurim spionaažiprotsess

Baden-Württembergi liidumaa pealinnas peetav kohtuistung on pärast Berliini müüri langemist riigi suurim spionaažiprotsess. 23 aastat olevat mees ja naine, kellest nende Austria Vabariigi passide kohaselt üks on 53- ja teine 47aastane, tegutsenud Saksamaal agentidena. Süüdistuskokkuvõtte kohaselt on nad edastanud informatsiooni Venemaa välisluureteenistusele SVR.

Kas peaprokuröri esitatud süüdistused on õiged, sellele ei soovi Pit ja Tina vastata. Nad vaikivad oma isiklikust elust ja teenistuskäigust.

Nii ei teadnud kriminaalkolleegiumi kohtunikudki, kuidas kohtualuste poole pöörduda. Kolleegiumi esimees Sabine Roggenbrod tegi ”suhtlemise kergendamiseks“ ettepaneku kõnetada abielupaari arvatavasti võltsitud passides olevate nimedega. Advokaat Horst-Dieter Pötschke abil jõuti kokkuleppele, et protsessi ajal nimetatakse kohtualuseid Andreas ja Heidrun Anschlagiks. Nende nimedega olevat paar harjunud.

Suurepärane valik

Süüdistatavad ise jätavad ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal tavakodaniku mulje. Nende välimuses ei reeda miski, et tegu võiks olla spioonidega: väike blond naine, tema kõrval tasapisi halliks minev mees. Välimuse järgi otsustades olid nad oma tööks suurepäraselt välja valitud.

Anschlagide agenditegevus on olnud hästi ette valmistatud. Alustanud ”uinunud spioonidena”, kes jäid ootama ”äratamist“, taotlesid nad Austria võimult passe. Segastel asjaoludel ongi väljastatud isikut tõendavad dokumendid Andreas Anschlagile, sündinud 1959 Argentinas, ja Heidrun Freundile, sündinud 1965 Peruus.

Passide saamiseks on mees ja naine esitanud sünnitunnistused, mille kohaselt on nad Lõuna-Ameerika emigrantide lapsed. See seletas nende kõneaktsenti. Enne sai paar aga väljaõppe Moskva KGB agentide koolis, kus koolitatakse ”germaniste“ ehk spionaažieksperte Saksamaale saatmiseks.

Andreas Anschlag saabus Lääne-Saksamaale veel enne Berliini müüri langemist, 1988. Austria passiga polnud see talle mingi probleem. Mees üüris endale Belgia ja Hollandi piiri lähedal Aachenis korteri. Kaks aastat hiljem abiellus ta Heidrun Freundiga.

Samal ajal kui perepea õppis Aacheni tehnilises kõrgkoolis masinaehitust ja töötas eri firmades insenerina, oli tema abikaasa kodune. Perekonda sündis tütar, kes sai vanemate kaksikelust teada alles pärast isa-ema vahistamist. Võib arvata, et see oli 21aastasele naisele šokk, sest tema elu vajus ema-isa eluvalede tõttu kaardimajakesena kokku.

Ainuke kord, mil proua Anschlag on näidanud emotsioone, oli hetk, kui tema tütre passi koopiat näidati kohtusaali ekraanil. Siis jooksid mööda ema põski pisaraid. Kas kahetsusest? Kas Heidrun Anschlag sai alles nüüd aru, millise kuratliku lepingu oli ta sõlminud?

Spionaaž Venemaa kasuks

Kui väikekodanlik elu oli Saksamaal sisse seatud, alustas paar kaks aastat hiljem oma luuretööd. Aachenist koliti 1990 Bonni lähedal olevasse linnakesse Meckenheimi – tolleaegne Nõukogude Liidu suursaatkond Bad Godesbergis oli sealt ainult kiviga visata. Hiljem koliti Landausse ja lõpuks Marburgi. Seal kogusid spioonid 21 aastat salainformatsiooni Euroopa Liidu ja NATO kohta. Teabe edastasid Moskvasse.

Anschlagidel õnnestus õnge võtta üks Hollandi välisministeeriumi kõrge ametnik, kes mängusõltuvuse tõttu oli sattunud finantsraskustesse ja oli valmis aastatel 2008–2011 müüma 72 000 euro eest neile salamaterjali NATO raketitõrjesüsteemi kohta, mida Kreml peab ohuks Venemaale.

Kuid varjunime ”BR“ all tegutsev hollandlane edastas veel informatsiooni NATO peakorteri struktuuri reformide, strateegiliste kontseptsioonide, Afganistanis toimunud ISAF-missiooni ja Kosovos korraldatud EULEX-projekti kohta, samuti ohuanalüüse.

”Alpide lehma“ sissekukkumine

Teave liikus uurijate selgituste kohaselt nn surnud postkastide kaudu, milleks olid üksikute puude praod, puust ristid või tunnuslikud kivid.

Arvatavasti käisid spioonidest kolleegid Venemaa Föderatsiooni saatkonnast (või Bonni Bad Godesbergi peakonsulaadist) kokku lepitud kohtadesse paigutatud mälupulkadel järel.

Suhtlus tööandjaga toimus satelliittelefoni, hiljem interneti kaudu. Paar jättis YouTube’i videoplatvormile šifreeritud uudiseid pseudonüümi ”Alpenkuh 1“ (”Alpide lehm“) all, millele vastati nimega “Christiano Footballer“. Saksamaa peaprokuratuuri teatel said abikaasad oma töö eest palka 8300 eurot kuus. Sellele lisandus perepea inseneripalk.

Vihje spioonide kohta tuli ühelt Saksamaaga sõbralikes suhetes olevalt Ida-Euroopa luureorganisatsioonilt. Saksa vastuluure hakkas paari jälgima 2011. aasta augustis, ka ameeriklased lülitasid ennast jälitusse ning neil õnnestus kuulata pealt Marburgi ja Moskva vahel toimunud kõnet.

Anschlagid said hoiatuse, et nad on paljastatud. Sellest hoolimata ei õnnestunud neil enam Venemaale põgeneda. 18. oktoobri 2011 öösel jooksis terrorivastane politseiüksus GSG 9 paari nädalalõpukorterile Balingenis tormi ja vahistas magava Andreas Anschlagi.

Kaks tundi hiljem toimus sama paari Marburgi korteris, kus eliitpolitseinikud tabasid Heidrun Anschlagi lühilaineraadio ees saatmas Moskvasse teadet. Naisel õnnestus aga tõmmata juhe pistikust välja, seega jäi tema kontaktisik tundmatuks. Üllatunud spioon ütles, et ta olevat kustutanud oma mehe kirju.

Mõlemad rääkisid ülekuulamisel, et nende nimed olevat Saša ja Olja Rost. Seejärel on Pit ja Tina pidanud paremaks vaikida, ka kohtus.

Vaatlejad on kindlad, et paar ei tee kogu protsessi ajal, mis võib kesta kuni märtsini, suud lahti. See oleks spioonide aukoodeksi vastu. Peatunnistajana oodatakse kohtusse Hollandi ametnikku, kes istub samuti alates eelmise aasta märtsist eeluurimisvanglas. Ei ole teada, kas mees on valmis tunnistusi andma.

Stuttgardi kohtupingis istuvat abielupaari ähvardab kuni kümneaastane vabadusekaotus. Kuid nad loodavad tõenäoliselt, et neid vahetatakse välja Venemaal kinni peetud Saksamaaga sõbralikes suhetes oleva luureteenistuse agendi vastu. Praegu näib, et luurajate vahetuseks pole alust. Vähemalt esialgu mitte.