Vindi Volli: Õnne, kiusu, tuld ja põhku

Vindi Volli. Foto: Pärnu Postimees

Igasugused mõtted käivad peas ringi. Ja kahjuks mitte ainult peas. Mehed koosolekul ütlesid küll, et kedagi ei tohi timuka-aatrikus ühiskonnas hukka mõista ega vasaku käega vangikongi visata, vaid tuleb muudkui niikaua õpetada, kuni üle pea kasvab, aga aja nüüd taga või võta pärast kinni.

Mina mäletan oma neiupõlvest hea sõnaga kaht õpetajat. Üks oli suur juht ja õpetaja, kelle vuntsid olid aabitsa sisekaanel ja keda keegi millegipärast kiusama ei kippunud. Ja teine oli natukene väiksem tööõpetuse õpetaja, keda mina isiklikult ükskord natukene kiusata proovisin, aga kes mulle selle fakti peale sihukese tutaka üle kõrvade tõmbas, et naba augu juurikas seniajani igal jaanipäeval hirmsasti paiste läheb.

Nõnda et mina päris täpselt ei tea, kas tänapäeval pole enam suurt juhti ja õpetajat või on kõik väikesed õpetajad sõitnud Soome maasikaid korjama.

Kihnu Virvele siinkohal soovin muidugi väga palju õnnitluskaarte ja muid vajalikke asju. Tema on ikka sihuke naisterahvas, kes teiste tagumikesse lootust süstib ja kui meie siin teada saime, et Virve on nüüd Manija saare aus kodanik, siis läks kõigil meel hästi rõõmsaks pähe ja kops üle pimesoolika.

Mõtle ise, missugused võimaluste horisondid on nüüd lahti ja pärani avanenud. Oletame näituseks, et mina või mõni teine ehk isegi kolmas enam-vähem aus kodanik saab samuti nii vanaks kui Virve ja elab Riia maantee uulitsal. Siis võib tema ju Riia maantee uulitsa ausaks kodanikuks saada või mingi Riia maantee uulitsa maja ausaks kodanikuks. Või vähemalt selle maja ühetoalise korteri ausaks kodanikuks. See on igal juhul väga innustav asjaolu ja fakt muidugi pealekauba.

Aga jõe kallas kihutas kusagil Pärnumaal kohinal vette ja selle vastu ei anna küll vist Virvelgi mitte tühjagi teha. Isegi lipsudega mehed käisid kaks korda nurga tagant vahtimas, lähemale ei julgenud tullagi, sest on looduse kaitsmise ala, kuhu simmikingaga ei tohi astuda. Ütlesid pärast, et midagi tuleb ette võtta, aga kes võtab ja kus see ette on, seda ei ütelnud. Nii et üleval kõrgel jõe perve peal elav tädi saab varsti ikkagi varbad märjaks ja simmikingad kuivad nagu ennegi.

Mina ükskord pimedas mõtlesin, et misjaoks küll inimest looduse kaitse alla ei taheta võtta. Et paneks rõnga kaela ja sildi selga ja poleks enam muret ega midagi. Et kui pätt tuleb ja inimesele haiget teeb, on simmikingad kõpsti kohal ja hakkavad midagi ette võtma. Või kui pinss pisike, siis jälle kohal ja klaarivad asja niuhti ära.

Aga pärast päevavalges sain aru küll, et kuskohast neid simmikingasid ikka nii väga hoovi on tõmmata, enamik rahvast käib juba nagunii kirsasaabastes ja mõni juba isegi paljajalu, sest ega kõik marjamaale mahu.

Karusselli uulitsa poest on muidugi väga kahju. Ma käisin sealt seitse päeva nädalas ikka kirju kotiga angerjat kokku ostmas, nüüd hakka hädaga kas või kalamarja sööma, sest rohkem libekala müügikohti mina siin linnas õnneks küll ei tea. Libekeelseid ja libemeelseid poliitikuid võta niipalju, kui kanda jaksad, aga angerjat, jah, netu.

Nojah, aga põllumeestele seevastu suur aitäh. Ma hakkasin teisipäeval nagu tundma, et on mingisugune kliima soojenemine või midagi veel hullemat.

Tegin aknad pärani lahti ja tõmbasin ukse kinni, aga ikka oli soojenemine. Ja et muudkui soojenes, siis müüsin küttepuud ja briketi maha ning mõtlesin hakata järgmisel hommikul ahju lammutama. Viimase töö pani Ärmiine küll kahjuks seisma, aga ega seda kasti seal toanurgas pole nüüd ikka mitu pikka päeva üldse vaja olnudki.

Täna sain teada, et põlluhärrad põletavat trasse veeres põhku, tahavad niimoodi elektri hinna ülesse kõrgele tõusmise või mina ei tea, mille vastu resoluutset protesti avaldada.

Nõnda et, jah, suured tänud, sest need kümmekond inimest ja kodanikku, kes Eestimaale veel alles on jäänud, on aegade lõpuni igal juhul lõpmatult tänulikud. Ja kui vähegi võimalik, siis paluks aga kevadel veel rohkem põhku musta mulla sisse maha külvata ja linnainimesed tulevad kindlasti appi seda hunnikusse panema, tiku tõmbamisest rääkimata. Saab ju toa soojaks ja õue soojaks ja, mis eriti tähtis, südame soojaks, muidugi mõista.