Teatrinoored pakuvad siirast ja värsket mängu

Pidune dialoog põrgatab pealiskaudseid mõtteid ja tequila-klaasid kõlisevad aina hoogsamalt. Foto: Indrek Aija

Endla noortestuudio ja lavastaja Enn Keerd on toonud vaatajate ette lavastuse, mille pealkiri viitab taas tüüpilisele noortekale – alguses pealtnäha nii ongi, aga teises vaatuses lendab kõik arvatav-ennustatav uppi, jättes vaataja pikalt loo üle mõtisklema.

Pelgus noortelavastustes ülekasutatud stampide kordumise ees saab lavastuses „Issi, tule vii mind kõrtsust kodu“ esialgu tõeks: lavaloo juhatavad sisse heitlikud käsikaameraga üles võetud videolõigud, kus ah-ma-ei-tea-ma-tahan-kellekski-kuulsaks-saada stiilis joonistuvad nelja noore tüüpportreed.

Enesekeskne ja pidune dialoog põrgatab kergeid ning pealiskaudseid mõtteid ja tequila-klaasid kõlisevad aina hoogsamalt. Tõe-vale, rõõmu-viha, mõistmise-mittemõistmise, süüdistuse ja andeksandmise pingpong käib kergelt ja mängeldes, kuni pealispind veidi kärisema hakkab.

Seda, mis toimub tegelaste peas ja südames, dialoogid ei ava, välise kellekski saamise, ilus olemise, konkureerimise, pidutsemise ja moerollide harjutamise taga tekib lavastusse aina enam pinget vihjamisi, ütlematajätmiste ja aimduste kaudu.

Põhiloo kõrval hakkab kulgema eelkõige tundeloogikale alluv tegevus, mis sõlmib olevikuhetke mineviku ja tulevikuga.

Autor Mari-Liis Pärn on kirjutanud näidendisse pöörde, mis teeb pealtnäha tüüpilise noorteka tähendusrikkaks ja mõjusaks. „Kirjutasin sellest, kui vähe me oma elu kontrollime,“ on autor ise märkinud (PP 06.02).

Tinglikkuse õppetunnid

Endla noortestuudio näitlejad Carolina Tagobert, Grete Elviste, Sandra Tarjus, Mikk Pärg ja Carl Väljaäär pakuvad rollides siirast ja värsket mängu, mis on parasjagu täpne.

Loosse kirjutatud mitmekihilisus käriseb lõheks just tinglikkuse kasvades – noorte näitlejate märkimisväärne loomulikkus ja tunnetus kannavad loo hästi välja, see on neile tõsine väljakutse.

Ei piisa mängust ainult enda, oma kogemuse ja nooruse pealt, vaid vaja on välja kanda nihkes ja vaatajates arusaamatust ning nõutust tekitavad stseenid, sest just need kindlustavad mõjusa lõpplahenduse ja sõnumi kohalejõudmise. Kui edukas see on, sõltub publiku tähelepanelikkusest, tunnetus- ja tähendustamisvõimest – risk jääda mittemõistetuks on lavastuses samuti.

Mis tunne on?

Seda enam on esiletõstmist väärt tugev lavastajakäekiri – võtmesündmused, liigutused ja repliigid on asetatud-mängitud teadlikult ettepoole ja neile saab vahepeal käest ära läinud tegevusloogika hõlpsalt tagasi kinnitada.

Kunstnik Jasper Zoova (külalisena) valitud intensiivsed kontrastsed värvid lavakujunduses ning valgus- ja helikujundus (valguskujundaja Kalle Kuningas, video Argo Valdmaa, helikujundaja Janek Vlassov) toetavad hästi asjatundlikult seda noortelavastusse „segatu segasust“, kui kasutada tegelaskõnest kõlama jäänud keelemängulist väljendit.

Iseloomulik on lavastuse „Issi, tule vii mind kõrtsust kodu“ puhul vaatepunkti liikumine: kõrvaltvaatajast ja kirjeldajast saab ühtäkki küsimuse „Mis tunne on?“ esitaja. See on põhimõtteline ja noortelavastuse juures eriti tänuväärne. Lavastus tõi ilmselt juba oma loomisprotsessis kaasa elavaid mõttevahetusi ja usun, et tekitab neid vaatajate seaski.

Mis lavastuse tegelastel teadvustamata ja tundmata jäi, saab vaatajate osaks, lavastuse sõnum ja tõdemus selginevad igaühel just selle pealt.

Nõudlikkus enda ja vaataja suhtes ning nutikas, nipiga lugu on Endla noortestuudio puhul kindlustanud tõsiseltvõetava ja õnnestunud uuslavastuse. Noorte näitlejameisterlikkus ja see, et näidendi autor on sirgunud tegijate endi hulgast, näitavad juba selgelt sellise teatrikasvatuse küpseid vilju.

Endla noortestuudio lavastus

“Issi, tule vii mind kõrtsust kodu” esietendus 6. detsembril Küünis.