Kaja Must: Puhume Ülejõe raamatukogule üheskoos uue elu sisse

Kaja Must.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Nüüdisaegne raamatukogu pole enam lookas riiulite read, üle paksude prilliklaaside põrnitsev laenutajatädi ja öösel üle laiade põrandalaudade lippav hiirepoiss. Tänapäeval on raamatukogu suhtluskoht, mõnele meist lausa vaikne tööpaik või õpiruum. Eriti nüüd, mil koolipoiste-tüdrukute kõrval astuvad raamatukogu uksest sisse tööta jäänud mehed-naised, kes peavad hoolitsema oma teadmistepagasi täiendamise eest.


Raamatukoguhoidjal on ära teha suur töö inimeste lugemisharjumuse taastamisel. See on probleem, millega on hädas kogu Euroopa. Hiljutised Prantsusmaal tehtud uuringud ütlevad, et vaid ligi viis protsenti inimestest loeb raamatuid süstemaatiliselt, ja nende hulk, kes aastas loevad läbi ühe raamatu, ei ületa 20 protsenti.



Itaalias jäetakse rongidesse, bussidesse, laevadele taskuformaadis 10-15-leheküljelisi raamatukesi, et armu- või kriminaallugudega meelitades ei kaoks inimeste lugemisharjumus.



Tunnistagem: ega meilgi raamatute lugemisega lood palju paremad ole. Koos harjumusega kaob lugemisoskuski. Kas ülepea on raamatut vaja, kui asemele astuvad video ning televisioon meeletu valikuga klassikast kollase ajaviiteni?



Olen raamatukultuuri veendunud pooldaja. Peamine põhjus on, et hea raamatu puhul muutub lugeja kaasautoriks. Tema fantaasia hakkab tööle ning ta kannab kirjeldatava tegevuse üle endale tuntud miljöösse. Lugeja personifitseerib tegelaskujud oma visiooni järgi, sedapidi muutub ta teose lehekülgedel rulluvate konfliktide, draamade kaasloojaks. Ja veel. Pidev lugemine on oluline õigekirja tugi, hea väljendusoskuse arendaja.



Ülejõe raamatukogu sulgemine Pärnus näib esmapilgul tark lahendus olevat, sest linnale ühtekokku üle 100 miljoni krooni maksma läinud keskraamatukogust ainult kilomeetri kaugusel asuva haruraamatukogu käigushoidmine pole ju eriti ratsionaalne. Seda eriti majanduslikult keerulises olukorras, kus kõigilt kultuuriasutustelt ja -projektidelt käib kõva kärpimine.



Ajaloolises plaanis aga oleks üsna lühinägelik kinni panna Pärnu vanim rahvaraamatukogu, mis asub erilises paigas - otse meie rahvusliku kirjanduse ning ajakirjanduse pioneeride Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula kodu naabruses. Kuidas edasi liikuda? Kas jätkata allkirjade kogumist ning sundida linnavalitsust oma otsust muutma? Või peab linnavalitsus lähenevate valimiste hirmus, hambad ristis, lagunevat maja lahti hoidma?



Minu meelest võiks Ülejõe ning Vana-Pärnu rahvas tegudega näidata, et neil läheb seda maja vaja enamaks, kui on linnaeelarvest 100 protsenti kinnimakstud tüüpiline haruraamatukogu.



Ümbruskonna rahval tasuks nuputada, kuidas oma jõududega aidata raamatukogu sisult suuremaks muuta. Kas Ülejõe raamatukogusse ei mahuks veel midagi, mis aitaks ajaloolisel hoonel toimida linnaosa kultuurikeskusena?



Kas poleks võimalik ühendada tegevused Koidula muuseumis, raamatukogus ja kahe peale kokku päris suures aias? Või ei tohi seda teha, sest üks on riigi ning teine linna oma?



Kas paneksime koos käed külge vanast värvist narmendavale majale, ripnevate otsalaudadega Jaani tänava poolsele fassaadile? Kas me üheskoos ei suuda seda ilusat tsaariaegset maja seal kõrgete pärnade all kenasti korda teha? Kas see varahommik, mil koguneda ühistööle, ei võiks olla 16. mai? Päev, mil kogu Eestis toimuvad muinsuskaitsetalgud.



Muinsuskaitseamet on küll välja valinud Pärnumaalt kaheksa kaitsealust mälestist, kuhu oodatakse abikäsi, kuid ükski neist ei asu linnas. Miks siis mitte tulla kokku Ülejõe raamatukogu juures ja näidata, et pärnakad peavad lugu oma linna ajaloost, tahavad hoida raamatute põliskodu ning hoolitseda, et lugemisoskus ja -harjumus ei kaoks minevikku.



Et mitte jääda paljasõnaliseks üleskutsujaks, olen valmis andma oma panuse, et osta maja värvimiseks vajalikke materjale. Tean inimesi, kes suudavad anda selleks märksa suurema summa. Endastmõistetavalt jääb linnavalitsuse hooleks ilusa värvipassi koostamine, sest koht on ju nõudlik ja uuenev raamatukogu ei tohi alla jääda Koidula muuseumi kaunile värvikombinatsioonile.



Olen valmis võtma enda kanda talguliste kokkukutsumise ja eelregistreerimise. Vabatahtlikel palun endast teada anda telefonil 566 26606 või saata elektronkiri aadressil kaja.must@gmail.com.

Tagasi üles