25. aprill oli see päev, kui – ilma igasuguse ilukõneta – kaalukausil oli kogu Islandi tulevik.
Quo vadis, Island?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ennetähtaegsed Althingi (parlamendi) valimised olid aga juba väljakuulutamisest saadik tekitanud elavat huvi kogu Euroopas, sest eks olnud Island enne majanduskriisi sattumist üks suurimaid heaoluriike maailma mastaabis ja kukkumine seda valusam.
Ei tahaks pikalt peatuda majanduskriisini viinud põhjustel. Seda teemat on Euroopa ajakirjanduses juba väga põhjalikult uuritud ja jõutud valdavalt arusaamisele, et kohalikus panganduses haises juba ammu, ent krooni vabalangusesse mineku tagajärjed olid tõsised.
Juba iseenesest tekkisid probleemid umbes 80 protsendil majapidamislaenu võtnutest (neile, kelle laenud olid arvestatud europõhiselt), kuid kasvas töötuski, eriti valgekraede seas. Olgu tõe huvides siiski märgitud, et ametiühingud on tugevad. Näiteks õpetajate palgakärpe teemal on lubatud läbi rääkida ainult nendega, kelle kuusissetulek ületab 350 000 ISKi (ligi 33 000 EEK), kärpida ei tohi rohkem kui kümme protsenti palgast, niisama palju tunnikoormust vähendades. Üleüldse on iga sellise pedagoogi enda otsustada, kas ta on kärpega nõus.
Vaadates muusikaõpetajate palgamaatriksit, on nii kõrge palgaga õpetajad kas tõepoolest pika tööstaaþiga (järelikult endale üht-teist mustadeks päevadeks suutnud kõrvale panna) või kui nooremad, siis vähemalt magistrikraadiga, mis võimaldab juhul, kui kohalik omavalitsus kärpest keeldujat väga ahistama hakkab, leida probleemideta järgmise samaväärse töökoha.
Eelmäng: kelle vahel valida?
Islandil valitseb mitmeparteisüsteem ja see tähendab, et valimiste ajaloos pole ükski erakond saavutanud 63kohalises parlamendis nii suurt ülekaalu, et valitseda üksi. Vaadates viie vana tegija märksõnu, kerkib paljude hulgast esile küsimus, kas proovida august välja ronida üksi või Euroopa Liidu liikmena.
Enne kreppa’t hoidis 12 aasta vältel valitsuse ohje vanim, 1929. aastal asutatud Iseseisvuspartei (Sjàlfstaedisflokkurinn).
Erakond määratleb ennast paremtsentristlikuna ja on vastu ELiga ühinemisele (NATO liikmelisusele on öeldud jah).
See iseolemise argument oleks muidu kõva sõna, mis hoiaks viikingirahva eemal “banaani kõveruse” tüüpi direktiividest, islandlaste traditsiooniliste tegevusalade (vaala- ja hülgepüük) piiramisest ning säilitaks 200miilise territoriaalvee, aga küllap mäletab rahvas sedagi, kelle valitsuse ajal suured jamad sündima hakkasid. Kas uus parteiliider Bjarni Benediktsson suudab rahvast veenda, et juhivahetus on toonud uued tuuled?
Praegu koos vasakrohelistega riiki august välja aidata püüdev vasaktsentristlik Sotsiaaldemokraatlik Koonderakond (Samfyl-kingin) on peaminister Johanna Sigurdardottiri juhitav partei ja seepärast on nende tegemised rahval kõige selgemalt silme ees.
Sotsiaaldemokraatide siht on võetud ühinemisläbirääkimiste alustamisele ELiga hiljemalt aastal 2010 ja euro kasutuselevõtule nelja aasta jooksul. Arvestades selle erakonna suurt mõju pealinna piirkonnas, võib eurostumine rahvalt tõesti jah-sõna saada.
2007. aasta valimiste suurim võitja oma üheksa saadikukohaga (neli juures, võrreldes 2003. aastaga) oli umbes 3000 liikmega Vasakroheline Liikumine (Vinstrihrey-fingin – graent frambod). Nende märksõnad on läbi aegade olnud sotsialistlikud väärtused, keskkonnateadlikkus, rahva mõju tugevdamine valitsusele ja feminism.
Eitatakse aga ELi, NATOt ning USA vägesid Iraagis ja Afganistanis ja toetatakse palestiinlaste püüdlusi Lähis-Idas. Vasakrohelised pole põhjendatud juhtumitel vastu võõrtöölistele ega nende lõimimisele Islandi ühiskonda.
Ennast keskerakonnana määratlev Arengupartei (Framsòkna-lokkurinn) hävis eelmistel valimistel suurelt, kaotati viis saadikukohta (kuus protsenti), võrreldes 2003. aasta 12ga.
Asutatud agraarparteina, on just selle erakonna toetus suur farmerite ja kalandustöötajate seas. Koalitsioonis on oldud nii paremale kui vasakule kalduvate erakondadega. Küsitavusi selle erakonna poliitikas võib tekitada meelemuutus ELiga ühinemise suhtes: seni sellele kindlalt vastu olnud Arengupartei teatas jaanuaris 2009, et asub liitumise pooldajate leeri.
Paremliberaalset mõtteviisi esindav Liberaalide Partei (Frjàlsyndi flokkurinn) toetab Islandi NATO-liikmelisust, kuid seisab kindlalt vastu ELi astumisele nagu Iraagi sõjalegi. Oma esindatuse 2007. aastal valitud parlamendis sai see partei tänu tõhusale propagandatööle väikestes kalurikülades: keskenduti kalapüügikvootidele ja immigratsiooni tõkestamisele.
Liberaalid ongi Islandi poliitilistest parteidest ainus, mis pooldab äärmiselt rangeid immigratsioonireegleid, see on kaasa toonud süüdistusi ksenofoobias. Samuti on just selles parteis olnud sisevastuolusid ja selle aasta veebruaris jooksis kaks liberitest parlamendisaadikut teistesse parteidesse üle. Teadagi ei tule peataolek kasuks ühelegi erakonnale.
Rahvarinnete tüüpi liikumisi oli nendel valimistel kandideerimas koguni kaks, populaarsem neist on Kodanike Liikumine (Borgarahreyfingin).
Viimased küsitlused ja tegelikkus
Nagu juba mainitud, uuriti laias maailmas Islandi tulevikku igast küljest. Ainuüksi tänavu esimeses kvartalis toimus kuus väga mahukat arvamusküsitlust, aprillis tehti neid lausa igal nädalal ja igas ilmakaares.
Ülal avaldatud tabelis on ära toodud kõige viimase, Reykjaviki lõunapoolses valimisringkonnas kolme päeva jooksul tehtud uuringu tulemused, mis ennustasid selget võitu vasakpoolsele mõtteviisile ja väga tõenäoliselt senise koalitsiooni püsimajäämist. Selleski olid analüütikud üsna kindlad, et Iseseisvuspartei hävib olulisel määral ning liberite asemel pääseb parlamenti paar rahvarindlast.
Põhiliselt läkski nii, nagu analüütikud ennustanud olid. Kuid lõpptulemusega võrreldes said praegused sotsiaaldemokraatide koalitsioonipartnerid mõne parlamendikoha vähem ja arenguparteilased paar kohta rohkem. Ning see pealtnäha tühine paar kohta siia-sinna võimaldab mitmesugust huvitavat matemaatikat.
Kui kohtade jaotus parlamendis läinuks täiesti analüütikute prognoosi kohaselt, paistnuks vasakpoolne koalitsioon oma häälteenamuseks kuhjaga piisava 37 saadikukohaga päevkindel. Kuid nagu tähelepanelik lehelugeja ehk eelnenust ise välja luges, on sellesse koalitsiooni programmeeritud üks tõsine vastuolu. Euroliitu puutuv.
Riigi päästja austava tiitli seljas annab kaugele ratsutada. Kuid kui Islandi majandus on lõpuks ometi stabiliseerunud, ja see võib juhtuda prognoositavast kiiremini, sest praegu käivad minu kandis (kirderegioonis) aktiivsed merepõhja uuringud, leidmaks naftat, hakkab islandlane kindlasti mõtlema oma argipäevale ja traditsioonilistele tööstusharudele, mida Brüsseli käsud-keelud ahistama kipuvad.
On tõenäoline, et valitsust moodustavad sotsiaaldemokraadid (siin peetakse kinni heast tavast, et president teeb ettepaneku valimiste võitjale) pakuvad koalitsiooni ikkagi vasakrohelistele. Ja on päevselge, et viimane piir, mille vasakrohelised läbirääkimistel euroliidu küsimustes ette panevad, on tingimus, et üleriigilise referendumita ei toimu midagi.
Võttes aluseks needsamad protsendid ja eeldades, et valiti maailmavaadet, mitte inimesi, näeme, et 47,6 protsenti (Iseseisvuspartei, vasakroheliste ja liberite toetajad) ütleb ELile ei ning 44,6 protsenti (sotsiaaldemokraatide ja Arengupartei toetajad) jah. Ning taas kord otsustab asja “soo” ehk see seltskond, kes poliitikasse on pääsenud protestiparteina.
Matemaatiliselt, kui sotsiaaldemokraatidel ei peaks valitsuse moodustamine välja tulema, on siiski võimalik ELi eitavate iseseisvusparteilaste ja vasakroheliste lähenemine. 30 saadikukohta annaks küll vähemusvalitsuse, kuid taas jääks väljavaade Kodanike Liikumine kampa võtta. Erimeelsused võivad välispoliitiliselt pinnalt (suhtumine NATOsse) tekkida aga siingi.
Vähemusvalitsuse 29 parlamendisaadiku toega saaks kokku euroliitu pooldavatest sotsiaaldemokraatidest ja arenguparteilastest. Taas kord võimalus “päkapikkudele” midagi lubada.
Muidugi, lõputult kirjuks ei saa ühtki pilti teha. Selge see, et mida lähemal teineteisele paiknevad parteid parem-vasak-skaalal, seda rohkem on seda, mis neid ühendab, ja vähem seda, mis lahutab.
Mis erakond iganes aga valitsust ei moodustaks, seisab ta praegu suure ja poliitiliselt vastutusrikka väljakutse eest. Rahvas ootab eeskätt riigi väljatoomist majanduskriisist, stabiilsust pikkadeks aastateks. Alles siis huvitab neid, millise strateegia abil tulemus täpselt saavutatakse. EL või mitte, NATO või mitte, võõrtöölised või mitte – need küsimused on lihtsale islandlasele kõrgem pilotaaþ.
Pilk ühte valimisjaoskonda
Käisin oma silmaga kaemas, kuidas rahvas oma saatuse üle otsustab. Laupäeva kohta hommikust saadik äärmiselt tihe liiklus minu kodumajast mööda koolis paikneva valimisjaoskonna suunas andis tunnistust suurest valimisaktiivsusest.
Kella 14 paiku, kui töö juurde asja oli, jäin pooleks tunniks paika ja loendasin selle aja jooksul 43 valijat. (Thorshöfni elanike arvuks pakutakse 450, aga ligi 150 alaealist ning paarkümmend minusugust võõrtöölist tuleb sellest maha arvata.)
2007. aasta valimistel käis hääletamas 83,6 protsenti hääleõiguslikest elanikest ja käesolevate valimiste protokoll märkis valimisaktiivsuse protsendiks koguni 85,1.
Igati head näitajad mõlemad ja seda ilma igasuguse eelneva trummitagumise-pasunapuhumiseta. Tänavad olid reklaamivabad, konkurendid üksteisele paska kaela ei loopinud, isegi mu postkasti tuli ainult üks tagasihoidlik kohvilekutse. Televiisorit mul kodus pole, aga vahetevahel on seda ikka siin-seal vaadatud ega avastanud vähemalt minu kasina keeleoskusega üheski valimisreklaamis midagi agressiivset. Pigem tuletati meelde, et tuldaks ikka valima.
Sest islandlane teab tõepoolest, et valimata jätminegi on valimine.